Täna kannelt mängimas käies tundsin end kui viienda klassi laps, kellel on kodune töö ette valmistamata ja tema pärast peavad ka kõik teised kannatama. Tuletas meelde, miks ma ei kannata enam puudumisi ja tegematajätmisi, ettevalmistamatust - patuoina tunne on kole-kole. Keegi küll näpuga ei näita, aga halvustav pilk tuleb enese seest. Aga: igal asjal on ka hea külg: koju jõudses hakkasin kohe kribinal-krabinal harjutama, et tegematajätmine tagasi teha ja rohkem veel, ehkki see viimane on vast liiast, sest muidu on nii, et näib, et pingutasid üle :)