käisin täna jõuluvana juures ning enne suurt etteastet ütlesin talle, et ma vist pean vähe spikerdama, sest mul pole veel vana rasva, mille peal liugu lasta. kui aga ettekandmisele läks, peitsin ikkagi oma lehe ära ja hoopis puterdasin. ei oska mina petta ja slikerdada, ikka ennem puterdan ja jään häbisse. piinlik, igaljuhul.
ja päriselt ka: mul on see luuletus peas.

oh seda häbi otsa ja äärt, ise tahab veel õpetaja olla. :( (: