Maria: Ja kui ma olen kätte maksnud, siis olengi ma õnnelik!

Andrus Kivirähk "Ingel, ingel, vii mind taeva"
VAT Teater


INGEL, INGEL, VII MIND TAEVA...

… aga mis sinna minna, kui ketid on küljes ja kuljused kaelas? Siis pole ju taevas enam taevalik, vaid maine, aga kui tahad maist, jää siiasamasse. Miks ihata kuhugi eemale, ära, mujale, kui võtame sinna kaasa kõik, mis seob meid meie praeguse aeg-ruumiga? Milleks minna mujale ja luua seal samalaadsust, kopeerida olnut? Niikuinii on inimesel oma mõtted, arusaamad, väärtused, mida ei saa enesest eraldada ning mis omakorda loovad illusioone ja kujutelmi, mis hakkavad piirama, loovad raamistiku, sest jällegi nende loomupärane omadus on olla suhtes nii varemloodu kui ka inimese enesega.

Võtkem näiteks küsimus, mis saadab meid sellest hetkest alates, kui inimesel tekkib arusaam iseenese minast, ehk siis umbes kolmandal eluaastal, kui laps saab aru, et ema ja tema on eraldiseisvad inimesed. Enamasti on arusaam iseendast seotud hoopis teiste küsimustega, ehk: vastatakse küsimustele missugune, kellega, kellena, kus, kui palju, mitu, miks jne, jõudmatagi vastata sellele, et kes mina olen. Senikaua kui inimene ei oska jõuda selle küsimuseni, ei saagi ta osata tunda rõõmu siin ja praegu olemisest, tänulikkusest, kinkimisest, jagamise vastutusest ja võitjate kohustusest. Senikaua jääb jah, aga… siis, kui… oleks, siis… soovin, soovin, soovin…, mina ju ei saa midagi teha…, hapud viinamarjad…, ma ei tea, ma ei julge, ma ei oska, ma ju ei saa!

Meenub viieaastase Mia fraas: „Ma ei saa ju pooleli jätta, kui ma kord juba alustasin.“ Ma ei saa enam loobuda, sest ma olen kõigest muust lahti öelnud, ilma jäänud, kõrvale heitnud ühe ja ainsa – IDEE nimel, uskudes, et idee on rohkem väärt kui mina ise, seega ka rohkem väärt kui ükski teine inimene. Ka kümned ja sajad inimelud pole selle idee elushoidmiseks liialt kallis hind. Ja kui nüüd sellest peaks ka loobuma, siis ei jäägi ju midagi, siis ei olegi mind enam olemas. Pealegi pole tegu mingi tavalise mõttearenduse, vaid maailmaparandamise plaaniga. Ja tuhat või sada tuhat inimelu (sest inimelusid arvestades pole suurusjärkudes vahet, kui ollakse valmis loobuma ühest, võib loobuda ka miljonist) miljonite inimeste hüvanguks pole ju liialt kallis hind.

Kui maailm on parandatud, on inimestel parem elu, seega on ka inimesed õnnelikumad. Kuid paraku on igapäevane praktika näidanud, et väga heades ühiskondades elavad väga haiged ja lahtirebitud hinged. Siit küsimus: milleks parandada ühiskonda, kui inimene selle sees on katki? Miks ei suudeta minna inimeseni ja siis liikuda ühiskonna suunas, ehk kasutada muudatuste tegemiseks üksikult üldisele printsiipi?

Küllap seetõttu, et lihtsam on tegeleda näivuse kui tõelisusega, tegeleda millegi ja kellegagi kui tegeleda iseendaga, vaadata enese sisse. Eks ta ole nii, et läbi nende ideede ja maailmaparandamiste tahetakse iseendast paremat aimu saada, iseendale armsamaks saada, armastusväärsemaks muutuda.

Jõuame ringiga tagasi tinglikkuse juurde: et olla armastusväärne, peab vastama millelegi, peab olema vääriline, peab välja teenima jne. Põhimõtteliselt võiks kopeerida eelnevalt välja toodud fraase siis, kui… kui, siis.

Ning kui nüüd siit teise kaarega tagasi lapsepõlve juurde jõuda, siis küllap on iga lapsekõrv kuulnud vanemate manitsusi: kui sa hea laps pole, siis… kui sa seda ei tee, siis… Võib-olla rohkem kui miskit muud oleme me pidanud vastama mingitele tingimustele, et olla armastusväärne ja teenida välja õigus olla inimene ja õigus elada, mis aga on otseses vastuolus kõigega, mis on inimlik ja inimväärne. Kuidas saab üldse üks inimene kahelda teise inimese väärtuses ja eluõigsuses? Ja miks peaks ükskõik kes meist tõestama kellelegi teisele iseenda väärtust ja panust ja vajalikkust ja võimalikkust?

Ometi on tegu argipäevaga, see on alati olnud ja küllap jääbki olema inimühiskonna üheks suurimaks paradoksiks. Seesugune suhtlemine ja suhtlemise tinglikkus, teineteisega kauplemine ja teineteise petmine, olemine ja olla näimine, hakkamasaamine ning õpitud abitus, külgehaakumine iseloomustab üsna tihti inimestevahelisi suhteid ja loodud reaalsust või siis illusiooni reaalsusest.

Teadmine sellest, et kaotada pole midagi, sest loota pole midagi ning loodud ja luua pole samuti mittemiskit, vabastab raamidest ja aitab liikuda lähemale, kaasates õhus ja ilmas olevaid energiaid.

Üks keskealine mees, kellel on kõik olemas, on rööpad ja on relsid: pere, töö, veendumused, arusaamad, põhimõtted, teod ja tagajärjed, eksimused ja nende eest makstud hind. Ehk pole jõudnud veel kõike näha ja proovida, aga ometi on olemas see, mis hoiab hinge sees: leek pole küll kordagi põlema lahvatanud, aga söed on hõõgumas.

Üks tüdruk kui tulekera, kes usub, et inimene võib maailma parandada, ilus ja idülliline elu on võimalik ja humaansus on peamine ning eesmärkide saavutamiseks pole ükski hind liiga kõrge. Ja inimestele peab näitama kätte nende vead ja valed sammud, on vaja näidata, et saab elada ka oma südametunnistuse ja ideede järele, pole vaja näilisust ja kassikuldsust, mis sellest, et üks peesitab päikese käes, teine võib vaid aimata päikesekiirte soojust.

Kaks äärmust, mis liiguvad teineteise suunas, tahudes üksteise nurki ning kandudes üksteisele. Mõlemad saavad puudutatud, jõudsid teineteise ning dialoogini, sest mõlemad tüübid olid äärmuste äärmistes otsades, nad olid oma erinevustes teineteisega sarnasemad kui nn omasugustega. Tõsi ta on, vangikongis olid mõlemad vabad ja kohustatud tegelema iseendaga, et enesele tõestada elatud elu ja valikute õigsust.

Ning see reaalsus, mis on meie kahe vahel, saabki toimuda vaid siin ja praegu, nende ühe väikese aknaga valge nelja seina vahel, sest teistsugustes tingimustes poleks see lihtsalt võimalik. Sellele meie-hetkele annab eheduse kadumise hõng.

Mõnikord on mäng ehedam ja tõelisem kui elu ise.
Ja mis on siis mäng ja mis on elu?