üksinda ravil olles on paslik hetk maha istuda ja natuke üht-teist kirja panna.

näiteks täna, täna käisin ma teatris. nukuteatris väikest nõida vaatamas. tore lasteetendus, mille täiskasvanu jaoks tegid humoorikaks erinevad fraasid vana nõia suust: paneme päästjatele sule sappa, sitast saia tegemine ja rohkem meelde ei tulegi. muidu oli kaasaõhkamist puberteetidele, kaasaplaksutamist väiksematele ja kaasanaermist minule. ja vaatamisväärusi ning imetlust igale eale, alustades gigansetest vedrudest lõpedades eesli ja härja sees mängivate näitlejate koosmängu imetlusega. ja loomulikult kõik need nõiad ning lavakujundus - vaatemänguline.

käisin eelmisel nädalal ju ka nukuteatris, viljandis. ka seal oli lastele jõuluetendus lavale seatud. teatrisaalist lahkusin positiivse emotsiooniga - meelde sai tuletatud lihtne võte, kuidas lugu ilmestada. ilusad värvid, ilusad pildid, natuke laulu, natuke nuktust, üht-teist emmele ja issile ning ongi kogupereetendus valmis.

ka aidas oli jõuluvaatamist - pidulik lugu kadri karu ja sõprade poolt selgeks õpitud ja rahva ette toodud, rahva sisse loodud. kõige paremini minu enda jaoks iseloomustab seda koosolemist fraas: nagu ise oleks teinud. ma arvan, et kui mina kunagi midagi teeksin, siis selliseid lavastusi ma tahaksingi luua. see oli midagi, mis on päris. ja siin praegu rohkem ei tahaksi kirjutada, vaja oleks põhjalikumat kirjapanekut.

ja puhtas kullas oli fatamorgama ja köök, millele eelnes ja järgnes korralik köögi/koogipidu. rõõm on selle päeva nimi. sellised õhtud teevad viljanist maailma parima paiga. :)