Indrek Sammuli lavastatud Sándor Márai „Küünlad põlevad lõpuni“ Ugala väikeses saalis.
Etenduse kunstnik on Jaanus Laagriküll.
Laval on kaks meest: Hannes Kaljujärv ja Arvi Mägi, kelle mälestuses läbiva tegelasena ning etenduse alguses ka majapidajana annab pooltooni kätte Vilma Luik.
Lavastuse koduleheküljel on kirja pandud juhtmõte: Sa sead oma elus kõik korda, et mitte kellelegi võlgu jääda, kui peaksid duellil langema. Sa harjutad iga päev, nelikümmend üks aastat, kasutades relvadena mälestusi, kuni need on teravamad kui mõõk. Ja lõpuks on see hetk käes...
Kuid kõik mõttemustrid, mis siiani on olnud kui seisev vesi, saavad dialoogi astudes uue võnke, väreluse, sillerduse. Nii võibki juhtuda, et monoloogina esitatud ja monoloogina mõeldud tekst muutub dialoogiks, sest on teine, kes mõtleb kaasa, kes lisab oma vaatepunkti, olgugi, et ta verbaalne osakaal on minimaalne, kuid seda enam on fraasides tähenduslikkust.
Hannes Kaljujärve Henrikul oli maailm paigas – olid olemas vastused ja olid olemas vastuseid ootavad küsimused. Ta oli valmistunud duelliks omakeskis, oli läbi mänginud erinevad situatsioonid ja mõttekäigud – tema pidi olema mängu juht ja tema taktikepi all pidi ette kantama sümfoonia. Kuid oli vaid üks väike valearvestus, milleni ta ei saanudki oma üksinduses jõuda – nimelt see, et duellis on ka teine pool. Kui senini olid tema käigud olnud filigraansed ja väljapeetud, siis sõbra Konrádi näiline passiivsus ja (kõike)teadmine, eelkõige siis selle teadmine, mille kohta võib Henrik vaid oletusi teha, tõi mängu elu: teise inimese, sõbra, kohalolek ja vastupeegeldumine ning samas iseendaks jäämine muutis senise maailma rabedaks.
Ja võib-olla ongi nii, et vaadeldes teisele inimesele silma saavad selgemaks ja muutuvad tähtsusetuks seni mõtetes olnud küsimused ning ühtäkki saab oluliseks hoopis muu, sest miks küsida üle seda, mis on selge niigi. Ja/sest ometigi: on küsimusi, millele ei saagi vastuseid anda, millele tuleb vastused leida enese seest.
Mida hoogsamaks ja detailsemaks muutus Kaljujärve tekst, seda rohkem läks endasse ja hakkas elama ka Arvi Mägi Konrádi tegelaskuju, rääkimata Vilma Luige vaikivast olemasolust. Minu jaoks oli tegemist suurepärase ansamblimänguga ja kinnitust sai veendumus, et tegu on ka see, mis toimub kahe kõrva vahel. Sest siin oli näha, kuidas muutus tegelase mõttemaailm, kuidas üks arusaam heideti kõrvale ja jõuti uueni, kusjuures kumbagi pole vaja asetada õige-vale/parem-halvem teljele. Lihtsalt ühe tõe juurest teiseni.
Võib välja tuua ka teemad, mis puudutasid: sõprus, mäletamine, mälestuste subjektiivsus, Teise tajumine/ eraldumine, hetke tajumine, tõe tajumine.
Loomulikult kahe inimese vaheline sõprussuhe, mis on alguse saanud lapsepõlves, mis on kestnud noorukieas, on olnud tasakaalukeskmeks esimestel suurematel elumuutustel ning mis on lõppenud järsku ning vastamata on jäänud suur hulk küsimusi, luues ruumi kahtlustele, vihale, pettumustele. Näide ka sellest, kuidas kaks inimest tõlgendavad oma sõprussuhet erinevalt, kuidas inimesed on tegelikult olnud teineteisele erinevalt olulised.
Kuivõrd on päritolu ja sotsiaalne staatus vajutanud pitseri inimeste teadvusse ning mõjutanud inimeste käitumist, sest üks ei oska aimatagi teise hingevalu ja vastutusekoormat oma vanemate unistuste ees.
Siit ilmneb kahe inimese erinev vaatevinkel, prisma, läbi mille olukordi tajutakse ning tõlgendatakse. Ühe jaoks oli teater ja kool ning hea elu norm, teise jaoks unistuste poole liikumine ning vastutuse raske koorem. Ühe jaoks oli isapoolne käepigistus midagi, mis on püha ja igavest, teise jaoks mittemiski – tema ei osanud anda hetkele samasugust tähendust. Me ei räägi sellest, kuid nii on, et erinevad olukorrad ja ka fraasid on meie jaoks erinevalt olulised. Mõjuvuse võib määrata nii ümbritsev keskkond, kui ka sisekeskkond, inimese valmisolek positiivseks või neutraalseks, ka vaenulikuks tõlgenduseks. Lihtsalt tundub, et see, mis on oluline, ongi oluline, saamata aru, et teise jaoks pole selles midagi, mis puudutaks.
Siit jõuame aga tähenduse ja keelte erinevuseni ja mõistmiseni, jõuame välja tajumiseni, et teine inimene on teistsugune ning võib olla suisa hulk teisi inimesi, kes on ühtemoodi teistsugused. Ehk siis: nad mõistavad midagi, mida kõik ei mõista. Olgu selleks siis muusika, jahikirg, vastutus oma riigi ees – on grupp inimesi, kelle väärtused on ühesugused, kelle kogemused on ühelaadsed ning kes seetõttu on omavahel lähedasemad kui mõne perekonnaliikmega. Tajumine enese ja teiste erinevusi ning samas otsides ühisusi saadab ju inimesi läbi elukaare, alates minateadvuse tekkega, elades läbi puberteedi ning jõudes vanaduspõlve tagasivaadeteni mõistmiste ning ümberhindamisteni.
Ja ometi: sõbrad on nad olnud ja sõprussuhe seob neid kokku. Laste vaheline sõprus, laste omavaheline usaldus on kvalitatiivselt teistsugune kui täiskasvanutemaailmas valitsevad suhted. Kui mina oma lapsepõlvele tagasi mõtlen, siis sõpru oli küll erinevaid, kuid kõige suurem ja tõelisem sõber oli ikka ainult üks ning see tunne on hinges siiani. Ja see seob mind temaga, loob silla ja võimaluse olla rahulikult, teesklemata.
Raske on ümber sõnastada tõe tajumise tunnet, kuid on hetki, mis on täis äratundmist, kus polegi vaja sõnu, sest keskkond vahendab infot, kus meeled haaravad ja tõlgendavad tundlikumalt ning teravamalt. See on tajutav, kui astuda ruumi, kus on inimestevahelisi erimeelsusi, kus on hullatud ja meeletusi tehtud – keegi ei räägi, ometi on olemas.
Ei ole vaja olla füüsiliselt aktiivne, kui mõttetöö käib, pole vaja kõiki mõtteid välja mängida, tuleb need vaid kätte anda ja jätta võimalus inimesel ise edasi tegutseda, edasi mõelda ja lahendused leida. Seda see lavastus võimaldab. Seda enam, et teksti ja teemasid, kõnekaid žeste ning fraase, mille tagant näha maailma jagub erinevatele vaadetele ning erineva meelelaadiga inimestele. Mina leidsin täna sellised teemad, mis jäid meelde ja puudutasid juba eelmise aasta sees nähtud etendusel ning ka jaanuarikuu etendusel leidsid kinnitust ning olid mõjusad.
Ehkki üks lavastus, olid etendused erinevad, mis pani mind järele mõtlema, et mis oli see miski, mis mind puudutas esmakordsel vaatamisel ning mida ma teisel korral enam ei kogenud. Või on minu erinevad kogemused seostuvad ning seletatavad teatripubliku erinevustega, saalist tuleva energiaga, sest tõsi on ka see, et viimasel korral lasin end häirida publiku mühaklikkusest.
Minu teatrielamuse suudavad ära rikkuda fraasid nii vähe näitlejaid ongi? kes siin üldse mängivad? suure saali etendused on ikka paremad, seal on pehmemad pingid? eelmisel korral oli ikka viisakam teatripublik, oldi korralikult riides jne jne.
Ja nii ongi, et sõltumata etenduse kvaliteedist ning näitlejate mängust muutuvad dominantseks hoopis väljaspoolsed faktorid, rääkimata väsimusastmest ning muust mõttemürast, mis saadab. Ometigi tundub mulle, et tegu on lavastusega, millel tasub silm peal hoida, sest ainuüksi näitlejate mäng ja kokkukõla väärib vaatamist ning kaasaelamist.
Etenduse kunstnik on Jaanus Laagriküll.
Laval on kaks meest: Hannes Kaljujärv ja Arvi Mägi, kelle mälestuses läbiva tegelasena ning etenduse alguses ka majapidajana annab pooltooni kätte Vilma Luik.
Lavastuse koduleheküljel on kirja pandud juhtmõte: Sa sead oma elus kõik korda, et mitte kellelegi võlgu jääda, kui peaksid duellil langema. Sa harjutad iga päev, nelikümmend üks aastat, kasutades relvadena mälestusi, kuni need on teravamad kui mõõk. Ja lõpuks on see hetk käes...
Kuid kõik mõttemustrid, mis siiani on olnud kui seisev vesi, saavad dialoogi astudes uue võnke, väreluse, sillerduse. Nii võibki juhtuda, et monoloogina esitatud ja monoloogina mõeldud tekst muutub dialoogiks, sest on teine, kes mõtleb kaasa, kes lisab oma vaatepunkti, olgugi, et ta verbaalne osakaal on minimaalne, kuid seda enam on fraasides tähenduslikkust.
Hannes Kaljujärve Henrikul oli maailm paigas – olid olemas vastused ja olid olemas vastuseid ootavad küsimused. Ta oli valmistunud duelliks omakeskis, oli läbi mänginud erinevad situatsioonid ja mõttekäigud – tema pidi olema mängu juht ja tema taktikepi all pidi ette kantama sümfoonia. Kuid oli vaid üks väike valearvestus, milleni ta ei saanudki oma üksinduses jõuda – nimelt see, et duellis on ka teine pool. Kui senini olid tema käigud olnud filigraansed ja väljapeetud, siis sõbra Konrádi näiline passiivsus ja (kõike)teadmine, eelkõige siis selle teadmine, mille kohta võib Henrik vaid oletusi teha, tõi mängu elu: teise inimese, sõbra, kohalolek ja vastupeegeldumine ning samas iseendaks jäämine muutis senise maailma rabedaks.
Ja võib-olla ongi nii, et vaadeldes teisele inimesele silma saavad selgemaks ja muutuvad tähtsusetuks seni mõtetes olnud küsimused ning ühtäkki saab oluliseks hoopis muu, sest miks küsida üle seda, mis on selge niigi. Ja/sest ometigi: on küsimusi, millele ei saagi vastuseid anda, millele tuleb vastused leida enese seest.
Mida hoogsamaks ja detailsemaks muutus Kaljujärve tekst, seda rohkem läks endasse ja hakkas elama ka Arvi Mägi Konrádi tegelaskuju, rääkimata Vilma Luige vaikivast olemasolust. Minu jaoks oli tegemist suurepärase ansamblimänguga ja kinnitust sai veendumus, et tegu on ka see, mis toimub kahe kõrva vahel. Sest siin oli näha, kuidas muutus tegelase mõttemaailm, kuidas üks arusaam heideti kõrvale ja jõuti uueni, kusjuures kumbagi pole vaja asetada õige-vale/parem-halvem teljele. Lihtsalt ühe tõe juurest teiseni.
Võib välja tuua ka teemad, mis puudutasid: sõprus, mäletamine, mälestuste subjektiivsus, Teise tajumine/ eraldumine, hetke tajumine, tõe tajumine.
Loomulikult kahe inimese vaheline sõprussuhe, mis on alguse saanud lapsepõlves, mis on kestnud noorukieas, on olnud tasakaalukeskmeks esimestel suurematel elumuutustel ning mis on lõppenud järsku ning vastamata on jäänud suur hulk küsimusi, luues ruumi kahtlustele, vihale, pettumustele. Näide ka sellest, kuidas kaks inimest tõlgendavad oma sõprussuhet erinevalt, kuidas inimesed on tegelikult olnud teineteisele erinevalt olulised.
Kuivõrd on päritolu ja sotsiaalne staatus vajutanud pitseri inimeste teadvusse ning mõjutanud inimeste käitumist, sest üks ei oska aimatagi teise hingevalu ja vastutusekoormat oma vanemate unistuste ees.
Siit ilmneb kahe inimese erinev vaatevinkel, prisma, läbi mille olukordi tajutakse ning tõlgendatakse. Ühe jaoks oli teater ja kool ning hea elu norm, teise jaoks unistuste poole liikumine ning vastutuse raske koorem. Ühe jaoks oli isapoolne käepigistus midagi, mis on püha ja igavest, teise jaoks mittemiski – tema ei osanud anda hetkele samasugust tähendust. Me ei räägi sellest, kuid nii on, et erinevad olukorrad ja ka fraasid on meie jaoks erinevalt olulised. Mõjuvuse võib määrata nii ümbritsev keskkond, kui ka sisekeskkond, inimese valmisolek positiivseks või neutraalseks, ka vaenulikuks tõlgenduseks. Lihtsalt tundub, et see, mis on oluline, ongi oluline, saamata aru, et teise jaoks pole selles midagi, mis puudutaks.
Siit jõuame aga tähenduse ja keelte erinevuseni ja mõistmiseni, jõuame välja tajumiseni, et teine inimene on teistsugune ning võib olla suisa hulk teisi inimesi, kes on ühtemoodi teistsugused. Ehk siis: nad mõistavad midagi, mida kõik ei mõista. Olgu selleks siis muusika, jahikirg, vastutus oma riigi ees – on grupp inimesi, kelle väärtused on ühesugused, kelle kogemused on ühelaadsed ning kes seetõttu on omavahel lähedasemad kui mõne perekonnaliikmega. Tajumine enese ja teiste erinevusi ning samas otsides ühisusi saadab ju inimesi läbi elukaare, alates minateadvuse tekkega, elades läbi puberteedi ning jõudes vanaduspõlve tagasivaadeteni mõistmiste ning ümberhindamisteni.
Ja ometi: sõbrad on nad olnud ja sõprussuhe seob neid kokku. Laste vaheline sõprus, laste omavaheline usaldus on kvalitatiivselt teistsugune kui täiskasvanutemaailmas valitsevad suhted. Kui mina oma lapsepõlvele tagasi mõtlen, siis sõpru oli küll erinevaid, kuid kõige suurem ja tõelisem sõber oli ikka ainult üks ning see tunne on hinges siiani. Ja see seob mind temaga, loob silla ja võimaluse olla rahulikult, teesklemata.
Raske on ümber sõnastada tõe tajumise tunnet, kuid on hetki, mis on täis äratundmist, kus polegi vaja sõnu, sest keskkond vahendab infot, kus meeled haaravad ja tõlgendavad tundlikumalt ning teravamalt. See on tajutav, kui astuda ruumi, kus on inimestevahelisi erimeelsusi, kus on hullatud ja meeletusi tehtud – keegi ei räägi, ometi on olemas.
Ei ole vaja olla füüsiliselt aktiivne, kui mõttetöö käib, pole vaja kõiki mõtteid välja mängida, tuleb need vaid kätte anda ja jätta võimalus inimesel ise edasi tegutseda, edasi mõelda ja lahendused leida. Seda see lavastus võimaldab. Seda enam, et teksti ja teemasid, kõnekaid žeste ning fraase, mille tagant näha maailma jagub erinevatele vaadetele ning erineva meelelaadiga inimestele. Mina leidsin täna sellised teemad, mis jäid meelde ja puudutasid juba eelmise aasta sees nähtud etendusel ning ka jaanuarikuu etendusel leidsid kinnitust ning olid mõjusad.
Ehkki üks lavastus, olid etendused erinevad, mis pani mind järele mõtlema, et mis oli see miski, mis mind puudutas esmakordsel vaatamisel ning mida ma teisel korral enam ei kogenud. Või on minu erinevad kogemused seostuvad ning seletatavad teatripubliku erinevustega, saalist tuleva energiaga, sest tõsi on ka see, et viimasel korral lasin end häirida publiku mühaklikkusest.
Minu teatrielamuse suudavad ära rikkuda fraasid nii vähe näitlejaid ongi? kes siin üldse mängivad? suure saali etendused on ikka paremad, seal on pehmemad pingid? eelmisel korral oli ikka viisakam teatripublik, oldi korralikult riides jne jne.
Ja nii ongi, et sõltumata etenduse kvaliteedist ning näitlejate mängust muutuvad dominantseks hoopis väljaspoolsed faktorid, rääkimata väsimusastmest ning muust mõttemürast, mis saadab. Ometigi tundub mulle, et tegu on lavastusega, millel tasub silm peal hoida, sest ainuüksi näitlejate mäng ja kokkukõla väärib vaatamist ning kaasaelamist.
Kommentaarid
Suur tänu!