Sügisel 2008 kirjutab Ülo Vooglaid: „Sotsiaalse aja ühikuks on sündmus. Mida tihedamalt on kellegi elus sündmusi, seda lühem on tema individuaalne minut, seda kiiremini kulgeb tema aeg ja seda pikemaks osutub tema elu.
Kui sündmusi on napilt, kui päevad on üksteise kõrval ühesugused, nagu veetilgad, seisab aeg paigal ja elu osutub lühikeseks, olenemata elatud aastate arvust.“


Igal konkreetsel eluetapil vaatame me oma elule tagasi erineva pilguga, reastame ja tähtsustame olukordi, kohtumisi erinevalt, arvestades mõju konkreetsele hetkele. Ja kui mina praegu oma elule pilgu heidan, püüdes välja selekteerida erinevaid hetki, sündmusi, siis püüan leida mingit lugu, mis on mind toonud praegusesse hetke. Ehk siis: mis paneb mind siin ja praegu oma lugu kirjutama, missugused on olnud tunded ja äratundmised, mis õigustab minu aega.

Suvi 2009: keset õitsemist ja viljade valmimist olin omakeskis kodus, püüdes leida ja välja selgitada, et mis oleks “see õige”, sest minu praegune valik on hea küll, aga samas mitte päris, ikka on mingi rahutus ja otsimise tuhin sees. Ära on langenud paar loogilisena tundunud käiku, mis arvatavasti oleks sihi paika seadnud, see omakorda lisab julgust mõelda hoopis teistel radadel. Meenub, kuidas plikaeas käisin ja vestlesin kõige tähtsamate inimestega, puberteedieas sain kokku elu armastus(te)ga, rääkisime, naersime, tantsisime, eneseleidmise perioodil sain kokku tõeliste suurmeestega, kellega sai vahetatud tunnustavaid fraase. Minu ees on olnud maailm. Minu sees on olnud maailm.
Hing valib välja oma seltskonna, siis sulgub uks, jääb teistele ta imeline maailm suletuks.
Ning sellel elust pakataval suvepäeval taipasin, et on olemas üks paik siin maailmas… ehk, äkki, võib-olla, küllap, ei tea, peab proovima… Meenus gümnaasiumiaegne tuhin ja õhin, noore inimese usk, et kõik on võimalik.

Enne seda oli olnud hetk, mis pani kummastama ning siiani on kurb, et ei osanud olla selles hetkes päriselt kohal, sest situatsioon oli ootamatu ja hämmastav. Tarsi suvekoolist lahkudes tuli minu juurde koos käepigistuse ja ootamatu tähelepanuga selline fraas: mina olen selle teadmiseni jõudnud alles nüüd…sinul saab raske olema …ma tahan soovida…

Ma ju tean küll, et igaühel on oma maailm, kuid kuidagi loomulik on, et igapäevaselt sellele ei mõtle ning usun ja ootan, et kõik elavad samasuguses maailmas, pidades eelkõige silmas väärtusi ja mõttemustreid, rääkimata sõnade tähendusest ning mõistete defineerimisest, kuid kriitilistel hetkedel saab kinnitust arusaam, et keel on erinev, kultuur on erinev, maailmad on erinevad, mis kohati hirmutab, kuid tegelikult on huvitav ning ühendav. See teadmine ei ole minule rinnapiimaga sisse tulnud, ma pean seda enesele meelde tuletama, meeles hoidma. Selsamal perioodil kuulsin enda kohta fraasi: sa oled üks rahutu hing, naersin ja mõtlesin, et mis rahutu, ikka tasa ja targu, vaikselt kulgedes. Kuid sõnad jäid sisse ja mõjuvad. Tahaks rohkem, tahaks värvilisemat, pauku ja mürtsu ka, suuri ja ülevoolavaid ideid ning nende filigraanseid teostusi.

Ja päev-päevalt saab selgemaks, et see maailm, mille mina olen loonud, on ainuõige, no vähemasti minu jaoks. :) Miks julgen seda nii kindlalt väita? Seetõttu, et olen näinud, kuidas minu poolt väärtustatu aitab inimestel elada ja aitab hästi elada, aitab rahus olla ja aitab edasi minna, ei lase seisma jääda. Jõulujärgsel ajal kuulasin-vaatasin üle intervjuud minu jaoks oluliste inimestega: Fred Jüssi, Lembit Peterson, Jaan Tätte, Marius Peterson, Indrek Kalda – inimesed, kes kannavad samalaadset vaimu.

Mõningad olulised aastad veel:

2005 märts – tuli esimest korda päriselt tegeleda igapäevase majandamise ning hakkamasaamisega. Sellesse perioodi jääb suur hulk pisaraid, meeleheidet, enesehävituslikke plaane, unistuste purunemist, unistuste tõekssaamist, kohtumisi ja eneseteostumisrõõmu. Et toime tulla, tuli kõrvale panna möödunu ning õppida tegutsema hetkes, õppida elama olevikus, unistused ja möödunu ei tähendanud midagi, tuli olla ja teha. Kõik, mida ma vajan, on minuga kaasas. Ja kui vahest tundus, et pole võimalik, siis pidi saama ja tegelikult ju saigi, sest nii nagu on, nii on ja kogu lugu. Tuli hävitada, et saaks luua. Vana maailm lagunes laiali, seda oli vaja tunnistada ja selle pidi üle/läbi elama.

Septembrikuus läks käiku viimane õlekõrs: läksin õppima eriala, mis ei jookse mööda külge maha ning olulisemgi oli, et koolil oli soodsa üürihinnaga ühiselamu. Selle valiku juures ei olnud muid kriteeriume. Kaotada pole enam midagi. Ja siis tulid võidud ja mis peamine - tuli rõõm, niimoodi rahulikult ja rapsimata. Pikapeale saabud teadmine ja veendumus, et elu on ilus, siirus ja avatus loovad siirust ja avatust, inimestevahelised head ja mõistvad suhted on võimalikud.

2008 augustist tänaseni kestab õpetamise ja õppimise periood, igapäevane töö lastega, mis pakub emotsioonidespektri kõiki toone, pakub võimalust vaadelda erinevaid inimesi ja erinevaid maailmu, pakub mõtlemisvõimalust erinevate rollide ja normide olulisuse, vabaduse ja vastutuse küsimuse üle. Siirust ja avatust on olnud ja pole olnud, hallis argipäevas on rõõme, on muret, rahulolu ja eneseotsinguid.

Näen, mu sõber, su silmad on väsinud … su sõnad on väsinud kah. Vaatan endasse ja ümisen. Nii on. Ometi, nii ongi ja on hästi, sest vähemasti on sõnad ja on silmad, mis suudavad särada. Kõik, mis elab, vajab aeg-ajalt puhkust, et siis jõulisemalt, säravamalt, rõõmsamalt elule pakatada.

Võib-olla on see lihtne eneseteadvus ja arusaam enese kohast ja vastutusest, jaksamisest ja võimalikkusest, mis aitab jääda enese juurde, ei heiduta ja ei lase lahti lasta – mine tea neid maailma plaane. :)

Kommentaarid

J ütles …
Iseendaks saada ja iseendaks jääda - see on elus kõikse raskem. Vahel on vaja raskeid otsuseid teha ja vahel on vaja teha ka seda, mille juures hing kuidagi olla ei taha. Aga kõik need asjad saavad tehtud ja kõik need asjad aitavad edasi. Nõnda just kujunebki see oma tee välja.

Ja vahel tuleb leppida, et oled teistsugune, ei sobitu, ei kohane. Siis on koht vale ja tuleb õige koht leida.

Ja kui on õige koht, siis on hea olla ja hingerahu südames.

Meelekindlust ja avastamisrõõmu igasse päeva!
viive ütles …
see ongi vist sobilik uusaastasoov, mida on paslik igal päeval üle lugeda. :)