tänav. tüdruk. ta astub kindlal sammul oma teed.
üks hetk, mil vajuvad longu ta õlad, selgroog tõmbub vinna, sõrmed on pigistatud kindlalt rusikasse. kaks sammu ülimat pinget, siis ohe - kaob pinge, silmad on veekalkvel. veel hetk - hingetõmme, millega ta kogub kokku kõik üleliigse ja kohatu. selg sirgub, õlad vabanevad pingest, samm ja siht on taaskord kindel.
oligi vaid see hetk ja silmapilk, mida nägija oskab näha ja tundja tunnetada. need on hetked, mil emotsioon on väljaloetav kehakeelest, mil iga rakk sosistab oma (abi)palvet. veel ei murdunud, veel on visadust.
mul on tunne, et selliseid emotsionaalseid läbielamisi käin mina näiteks teatrist otsimas - piiripealolek on kõige kõnekam.
seekord ei käinud teatris - tundsin ja vaatasin iseend ning jäädvustasin.

tänane päev on oluline: uudistes oli nii palju õudust, päev oli pingeline, õhtu oli kõhklusi ja kahtleimist täis. siis saabus taaskord (sic!) teadmine ja valmisid mõned otsused. oluline on see kirja panna, et siis, kui on kergem, ei ununeks praegune hetk.
25.01.2010

mulle tunudub, ja tähelepanekuid tehes võin väita, et minu lugu on enese juurde minemise lugu, eraldamise ja eraldumise lug - suuresti kontrastidele toetuv. mõistes, et veerev kivi ei sammaldu, kuid selleks pole vaja enesel pidevalt ühest paigast teise käia - mina veel niimoodi ei oska, mul on vaja käia ja mõelda, keha ja vaim on oamvahelises tihedas seoses.
kuid ehk ükskord, pärast pikemaajalist praktikat suudan ka mina panna helide vahele rohkem kui helidesse, täita vaikus mõtete ja teadmisega. luua seesugune lihtsus, millestst ei saaks enam midagi ära võtta. säilitada kord ja süsteemsus oma hinges ja peas ja kehas - et teoorias saaks elamise praktika - vaat, mis soovid mul on.

ja kui on segadus, siis ongi suured sõnad ja suured mõtted.
lihtne.
:)