Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada õige algusest...

Ehk siis varahommikust, kui avastasin, et puhtjuhuslikult on pool tundi möödunud sellest, kui panin äratuskella kinni ning mõtlesin, et kohe ärkan. Siis ma ei osanud seda veel märgina tõlgendada, nüüd, öö hakul, tundub see aga ainuõige seletusena - ehk olekski olnud targem magada, vahest undki näha.

Et üks meie lasteaia muusikaõpetaja on reisil, siis teeb meie muusikaõpetaja meie tegevuse ajal tunde teiste rühmadega - seega on tavarutiin rikutud ning neljapäev pole enam õige neljapäev, vaid on üks tavaline nädalapäev. Toas olles oli paar plahvatusohtlikku olukorda, kuid need said summutatud - kõik oli normide piires, ehkki neid piire sai hoolega avardatudki.

Õues ütlesin oma töökaaslasele, et tuleta mulle ühel ilusal kevadpäeval seda talvepäeva meelde - pidasin silmas vaid neid tubaseid olukordi ning mõningate laste tempe, mis panid proovile taluvuse ja nutikuse.

Minutid tiksusid ning kõik ei olnudki üldse paha, kuid tuppa minna ei saanud, sest selgus, et meie välisuks on lukus, s.t. et tegelikkuses oli ta olnud lahti ja kui mina õue läksin, siis asetasin luku sellisesse asendisse, et olimegi õues kinni. Kobistamist ja rüselemist oli selleski situatsioonis ning lisaks veel see, et igal teisel päeval vaatavad meie tädid aknast ning vibutavad lastele näpuga, et mis sa sööd lund, siis täna polnud otse loomulikult kedagi8 näha. Praktika on näidanud, et nad ise selle peale ei tule, et võiks vaadata, misk keegi uksest sisse ei tule. Lõpuks ilmus nähtavale siiski oodatud nägu, ning uski sai avatud.

Koridoris, mis viib rühmatuppa, on maas linaleom, mis on märjana libe, seetõttu käib pidev manitsemine: ei jookse, kõnni rahulikult, ole ettevaatlik. Ja kui mina lõpuks rühmatuppa jõudsin, olid esimesed agarad juba uuel tiirul, tuuseldasid teisel trepil. Mind nähes hakkas aga kõikidel hirmus kiire, kuid oh häda, põrand on ju märjana libe. Ja kui ühes hetkes saavad kokku libe põrand, jooksmiskiirus, kukkumine ja riietuskapi terav ümar äär, siis on üpris tõenäoline, et miski siin peab katki minema. seekord oli selleks, mis järele andis, lapse pea. Õudsaks tegi selle hetke see, et kõik toimus minu nägemisulatuses, kuid mitte püüdmisulatuses. Nähes pauku, oli esimene mõte, et millega ta sinna nurga vastu nüüd kukkus, kas silm on ikka peas.

Siiamaani tulevad külmavärinad, kui mõtlen sellele hetkele, kui võtsin lapse sülle ja heitsin talle pilgu - silm oli alles, kulmust üleval oli haavand.
Ja siis toimusid kiired liigutused: laps sülle ja külma juurde, minnes palusin vaid, et inimesed oleksid seal, kus nad olema peavad.
Õnneks olid. Ning minu "külma, kiiresti!" oli vist ka piisavalt informatiivne, et tegutses vaid see, kellele see info suunatud oli ning teised ei tulnud uudistama ning asjatama.

Kui enamasti räägitakse, et peahavast tuleb palju verd, siis seekordne reageerimine oli nii kiire, et verd põhimõtteliselt ei tulnudki. Tuli hoopis kiirabi,kes viis lapse kaasa, tegi kolm õmblust ning homme on laps lasteaias tagasi.

Loo iroonia peitub veel selleki, et meie selle nädala teemaks oli esmaabi ja arsti töö ning -vahendid, sõnastus oli: "libe on, kukun, haiget saan ja abi vajan" ning kuna meie rühmas käib palju poisse, siis kiirabiautod olid erilise vaatluse all. Siinkohal võib tõesti parfraseerida: puust ja veripunaseks, lapsekeskselt ning aktiivõppe meetodeid kasutades. Ja uskudes kvantmehaanikat, siis ehk oligi see loomulik asjade käik. Minu otsus oli järgmine: edaspidi sõnastame oma teemad positiivses võtmes.

Kuid sellega lugu veel ei lõppe.
Täna oli ka kandlemängukursus, kus algus oli väga ilus, kuid iga minutiga tundsin, kuidas ma ei julge mängida. Hirm eksimuse ees oli nii suur, et kõik läks peas sassis, ka need lood, mida võib mängida unepealtki, oskasin ära susserdada. Ja mängurõõm, mida ma sinna kogema läksin, oli kaugel-kaugel, on seda siiani, ei teagi, mil ta ükskord tagasi tuleb. Kuid nagu Aime ütles, olevat ma vintske tüüp - eks paistab, kuivõrd tõsi see on. Enesele tundub, et ikka üsna rabe.
Igatahes: see kursus õpetab palju enamat kui kandlemäng.

Iga õpetaja peaks pidevalt midagi uut õppima, alustades täiesti nullist või suisa miinusmärgilisena - hoiab meeles õppimise valu, uue omandamise valu ning aitab ehk õpilasi paremini mõista.
Pärast selgeksmõtlemise-jalutuskäiku oli valmis otsus, et saadan teele vabanduskirja, kuid oh üllatust: lomulikult olen ma kõik kirjad, kus oli selle inimese kontakt, ära kustutanud ja ikka lõplikult.

Ma ei tea - mul on praegu kook ahjus - kas ma ahjuust lahti julgen teha või mitte. Ja mis saab magamaminemisest? Ja homne ärkamine - teist seesugust (nelja)päeva minu närvikava üle ei ela.

Külma närvi ja jääge meiega!