täna sai minu hambaarstilugu uue nüansi, õigem oleks öelda, et kordus ammu-unustatud-vana käitumismuster, mis pani mind mõltema selle üle, kuivõrd võimetud ja relvitud me oleme oma mälestuste suhtes ning kuivõrd oluline tegur kogu inimkäitumise mõjutajana on hirm ja teadmatus.

tagantjärele mõeldes oli minu reaktsioon ootuspärane ja aimatav, sest hetkedel, mil me ei saa end kaitsta/õigustada, vaid peame leppima otsuste ootuspäraste tagajärgedega ning kus ei aita imedesse uskumine toimibki üldpsühholoogiline käitumismuster. küllap võib igas käitumispsühholoogia õpikus leida samalaadse juhtumi.

et hambaarstitoolil istudes on peale sunnitud tegevusetus, siis on mõtetel vaba voli tulla ja minna, tehes vahepeal kukerpalle ning silgates ühe heli ajel ühte nurka ning valunüansilt tõuke saades hüpata kõrgele ja kaugele ulmefilmifantaasiatesse. ja nii ma siis kujutasin endale ette, kuidas mu hambad lihtsalt ära lagunevad ja varsti ma ei saagi porgandit krõbistada jne jne ning enesest hakkas nii hale. soodsa pinnase meelehärduseks oli valmistanud ka piisav kogus valu, mis oli minu saatjaks möödunud nädalavahetusel.

et mis oli õpetlikku? suurt miskit muud kui see, et nüüd olen valmis. mingid illusioonid said lõhutud ja samas sai midagi loodud. nüüd tuleb see valmiskeedetud supp vaid ära süüa. :)