Ja siis tõstatati veel küsimus, et kas koolieelikud peaksid käima omaette rühmas või on õigem see, et käivad oma liitrühmas lõpuni, paluti välja tuua mõlema variandi positiivsed ja negatiivsed küljed. Ning lõpuks jõuti välja turvalisuseni - ühelt poolt on ju hea, kui laps käib omas rühmas, oma sõprade ning õpetajatega, teiselt poolt on hea, kui aasta enne kooli oleks ta koos omaealistega, saaks kätte koolilaadse kogemuse - kooli minnes ei astuks võõras kohas vette, vaid oleks juba tuttavam.

Nüüd, keset ööd, plahvatas mul, et oh seda silmakirjalikkust! Kõik need vanemad, kes tunnevad muret oma lapse turvalisuse pärast, kes ei taha oma last liialt traumeerida ja mis kõik veel, on oma tibukesed ju toonud sõimerühma. Kõik nad on läbi elanud eraldumis- ning kohanemisvalu sõimerühmas, sealt edasi liikunud aiarühma ning nüüd, olles läbinud sellise kadalipu, räägivad lapsevanemad turvalisusest. Sõimeeaga võrreldes on tegu pinnavirvendusega ja ma ei taha siin üldse mitte koolieelikute probleemi alahinnata. Aga teades, mida oleks aeg juba kõikidel teada, et kolm esimest eluaastat ning seal kogetu on määrava tähtsusega, sellest east saadud kogemused loovad baasi tuleviku jaoks, siis võiks luubi panna ka sellele eale ning sel ajal kogetule. Ja siin, ei väsi ma kordamast, on karuteene teinud riik oma pooleteistaastase emapalgaga - nii valet ja kuritahtlikku perioodi annab välja mõelda!


Kolm aastat võiks vabalt laps kodus oma emme ja issiga rõõmsalt aega veeta ning siis võiks ta käia lasteaias mängimas, mitte seal päevade viisi elamas.






Ja kui ma vahepeal siin juba mõtlesin, et tahaks omale ka ühte tibatillukest rõõmupalli, siis nüüd ma jälle ei taha, sest tean, et seesuguses keskkonnas ei jätku seda rõõmu just lugematuteks päevadeks, vaid vastupidi: üpris loetud on need päevad.