kevad ja suvi ja

Ma olen ju ka mõelnud reisimisele, matkamisele, (ära)minemisele. Et läheks ja õpiks nii elu kui ka iseennast tundma. Murraks läbi ja katki enese ehitatud müüridest.
Ja siis olen taibanud, et pole ju vahet, missuguses kohas kaardil paikneda, sest rõõm ja lust ja rahu ja sära ja igatsus ja usk ja armastus peab olemas olema minu sees. Ja võin ju kodus olleski käia ära. Käia kaugemalgi.

Loomulikult seljakott seljas teelolek küll rikastab, kuid kui motiivid on hägused, on tegu enesepettusega. Ja mis paneb inimesi arvama, et punktis a on nad paremad inimesed kui punktis s?

Ja nüüd, kevade esimestel päevadel, kui linnud on (tagasi)teel, loen ma õnnepalu: "Aga mida loevad õieti need kohad ja reisid? Meie tõelised kohad ja reisid on vist ikkagi vaid teises, inimeses..."

Et tegelikult on selles avastamis- ja tunda-saamise kihus igatsus teise inimese järele. Rahuldamata on jäänud suhtlemise määr - ja seda nii enesest välja kui ka enese sisse. Sest jabur on mõelda kui palju annab ja kuivõrd loob meeleolu mõni habras hetk, silmapilk, naerukurd, käeviibe... Märkamine. Teise olemasolu teadvustamine.

Kommentaarid

J ütles …
Aitäh, et mu soovi sõnastasid - tahan ka dialoogi, monoloog on juba liiga pikaks kujunenud ;-)
viive ütles …
ole lahke!
ma loen mantraid, et oleks rohkem dialoogi :)