Ma enam ei tea, ei püüagi aru saada - lihtsalt olen ja siis veel olen. Mis muud. Ja torman, sest on vaja ja küsin, kui pakitseb...

Omal ajal, omal ajal... omal ajal.

Astusin bussist maha ja mõte oli jälle omal rajal - no ei ole kõige toredam, ei ole halb ka. Ei teagi. Hingetõmbekoht.