Meil oli täna lasteaias väärtuskonverents, millega tähistasime nii lasteaia kui ka Hea Alguse tähtpäevi.
Tekkis suisa paar mõtet, mis on paari tunni kohta päris hea saavutus.

Esmalt see, kuidas lapsed õpivad, matkivad elamist, käitumisnorme, väärtusi - määrav on eeskuju ja siis ka käsud ja keelud, aga eelkõige siiski eeskuju, täiskasvanu harjumused, hoiakud, käitumine. Laps matkib tegu, sõnade tähenduseni jõuab ta alles siis, kui käitumismustrid ning suhtlemisstiil on juba omandatud. Ning ühel täiesti tavalisel erilisel päeval jõuab inimene ehk sinnamaani, et hakkab mõtestama, võrdlema, analüüsima, põhjuseid otsima oma tegudele ja oma väärtustele - otsib vastuseid miks küsimustele. Mulle tundub, et ideaalis peaks see niimoodi toimuma, aga kuidas toetada inimest, et ta selliste küsimusteni jõuaks ninig neile ka vastused leida püüaks - see on kasvatuse põhiküsimus.

Võrdlusena võib tuua selle, kuidas mingi hetkeni vajab inimene välist kontrolli ning läbi küpsemise ja kujunemise jõutakse selleni, et temas endas kujuneb sisemine kontroll - teod ei saa vastuollu minna südametunnistusega. Näide praktilisest elust: mind on hämmastanud ja hämmastab, kuidas kellelegi ettenäitamiseks valmistutakse hoopis teisiti kui on igapäevane tegevuse läbiviimine ning teostus või siis see, kuivõrd tajutav ning missugune korralagedus läheb lahti siis, kui juhtkonda majas pole - saaks kasvõi kaks minutit tööpäeva lühendada, olgugi vähima põjuseta. Niisama vähe põhjust on tööl olles oma tööaeg lihtsalt täis istuda, selleasemel, et minna ja teha midagi asjalikku. Igaüks võiks eneselt küsida: kuivõrd ma siis tegelikult vastutan oma tegude eest? Missugused motiivid ning eesmärgid on minu käitumisel, minu valikutel?

Fred Jüssi sõnadega: korda teha on palju lihtsam kui korda hoida. Võiks ju püüelda selleni, et kord oleks majas ja ootamatud külalised ei pea piinlikkust tundma. Põhimõtteliselt on see ka valmisoleku küsimus.

Näiteks valmisolekus teha head, tulla inimesele vastu, olla avatud ja uskuda homsesse. Valmisolekus tunda kevadet juba siis, kui hanged on nabani ning jääpurikad alles ootavad oma aega. Valmisolekus mõista, et mina tajun maailma küll niimoodi, aga seda sama maailma võib tajuda ka hoopis teisiti ning see teistmoodi tajumine on samamoodi väärtuslik ja rikastav.

Niisamuti kui on mõistmine, et teha head on hoopis midagi muud kui jätta halb tegemata. Meenub Tõnu Ots ning tema näide, et kurjategija jaoks on kurjuse vältimine headus. Läheb aega enne kui ta saab aru põhimõttelisest erinevusest: kurjuse vältimine ei ole hea tegu - hea tegu ongi hea tegu, selleks on vaja konkreetset tegu, mitte tegematajätmist.

Või näiteks see, kuidas keeleruumis liigub ringi kaks esmapilgul ehk samalaadset, kuid põhimõtteliselt täiesti erinevat käibefraasi: tee teisele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse ja ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Ühes on tegu jaatusega, teises eitusega, ühes motiveeritakse tegutsema, teises manitsetakse tegemata jätma.

Ja nii ongi, et võib ju rõõmustada ja lausuda: hää on, et niigi läts, kuid mis siin põhimõtteliselt head on? Mis on head pidevas keelamises, selle asemel, et välja pakkuda alternatiivseid lahendusi? Ära tee, ära tee, tee ära! Nii ongi, et nimetades tabutegevuse kinnistame me seda, anname energiat selle (ära)tegemiseks. Seetõttu võikski omavahelisse ruumi lasta vaid seesuguseid tegevusi ja käitumist suunavaid sõnu, mis kinnitavad ning suunavad tegu oodatava tulemuseni. Kõlab liialt utoopilisena? Ehk küll, kuid ometi on inimesi, kes suudavad niimoodi elada, kes suhtuvad ja suhtlevad maailmaga austustavaldavalt ning - väärivalt, ausalt ning ehedalt. Inimvõimetele on piirid peale sättinud inimesed ise - seega saavad inimesed ise neid ka liigutada, avardada.


Ja muud saladust siin polegi. Tulebki teha õigeid asju, mitte asju õigesti teha - on ju nii, Juli?

Katsu vaid ära mõistatada, mis see õige on - aga eks siin tuleb kuulata oma südamehäält või hingelinidu või verekutset või ...