on hetki, kus vähim on liiga palju.


tundub, et tegelen praegu iseenda murdmisega, ehk siis mõtlen suuremaks, olulisemaks, puudutavamaks, et saaks limiit täis ja võiks kõrvale panna. see siis ongi see elu valu, jälle. muigama paneb.


käisin jalutamas ja mõte liikus sellistel radadel, et saabki tõeks see, mis lubatud, aga põhjused on hoopis vastupidised. elu on üllatusi täis.



ja võib-olla olen ma oma loomult seesugune natuur, kellele on vaja mingit pinget või painet, et ikka oleks mõtlemismaterjali. raske on niimoodi.


ja ma käisin ja olin, aga ma ei suuda meenutada, ma ei mäleta, sest tegelikult ma ju polnud. minu fookus oli hoopis kusagil mujal. ja seegi ei tee rõõmu.

J.Oksa "Vaevademaa" on vist tänase päeva meeleolu.
saab kohe eriliselt rusuv ja halb. johhaidii ja valleralleraaaaaa.