See kõik juhtus ammu

Kui Kristi ja Viivi Helsinkis ekslesid, ei tahtnud kumbki neist soomlastelt teed küsida. Kahe kange kivina ootasid nad, et üks neist murduks. Ära ja üle vaadeldi kõik suuremad ja väiksemad kaardid, nähti sedagi, kus nad ise parasjagu seisavad, aga seda, kus bussijaam on, ei teadnud kumbki. Olles tunni või paar oma kompsude ja Kristi õelt laenatud kohvriga, mille rattad otsustasid iseseisvalt linna rändama minna, Helsinkis ekselnud ja oodanud, ilmus neurootiliste käeviibete peale nende teele üks abivalmis härrasmees, kes lahkesti abi osutas ning nad paar tänavat tagasi ja siis otse edasi suunas. Ja üsna pea, nii nagu härrasmees oli lubanud, kõrgus nende ees klaasist hoone, mille ülakorrusel oli kaubanduskeskus ning põrandaalusel korrusel ootasid bussid oma juhtidega reisijaid.
Buss pidi väljuma kell kaks või siis veerand kolm päeval – kindlad polnud nad isegi. Iga minutiga kasvas pinge, sest tabloole Turku bussi ja aega ei ilmunud ega ilmunud, ei ilmunudki. Sealse tabloo järgi oleksid nad võinud sõita näiteks polaarmetsadesse.
Paar kiiret sõnumit ning selgus, et nad ootavad küll õiges bussijaamas, kuid post on kõike muud kui õige – nende kahe posti vahele mahtus veel poste, paarkümmend.
Mis muud kui kodinad selga ja uuele matkale. Paar kurvi, paar treppi, hoomamatult kurje mõtteid ja sajatusi, kuid mis tulema peab, see tuleb: õige platvorm, õige post, õige buss, õige aeg – jäi hetk veel ootamisekski.
Kui silmad olid saanud puhata, kondid istumisest kanged, oli kahekümne kuue euro teekond meid Turku kohale viinud, kus ootas Sakari ja tema punane välk. Mis muud kui kompsud autusse, luud ja kondid kah ning Kusnie tee poole teele.