üha avastan, et ma olen ikka kribanud igal ja igast võimalikust ja võimatunanäivast asjast, küllap selleks, et oleks hea võtta :)

Näiteks 23. oktoobrist:

Ma tean, et on vaid tähed ja keha.
On minu loodud ideaal.
Ideaal, milles pole sinule loomuomast nurklikkust,
pole kortse ja karedust.
Tõesti: liialt lääge, liialt ilus.
Lõpeks: liialt igav on see kuju,
kes on minu peas
sinu kehas
ja nimetähtede taga.

Juba siis:

See mull on nüüdsest prauhti! katki läinud,
aga: vajadus on ja igatsus on ja tahe on...
Ootan särasilmselt kui laps,
kes vaatab maailmale kui imele.

Ja tegelikult pole muutunud mittekõigevähematki. Naera või nuta. Ei saa kumbagi teha. Mis sa siin ikka nutad ja mille üle sul naerdagi on. Seesugune seis.