Ja kui Sulle tundub, et ma olen loobunud, siis vastupidi: ma ei vaja enam kinnitust, sest ma olen valmis vastutama ja vastuseid andma. Ma olen valmis.

Ja kui mulle tundus, et on tekkimas sportlik huvi ja hasart, pidev vajadus tegutseda ja õigust taga nõuda, siis nüüd on minu tegevuseks olemas olla ja elada elu, mis mulle on antud, pole vaja eufooriat, kui saab olla niisama ja kuulda tuule kahinat.

See õun, mis mulle ulatati, oli ahvatlev ja magus, kuid viis mind rajalt kõrvale. Praegu tundub, et kõrvalmõju on kadunud ning olen leidmas oma jälgi. Kõik on olemas.

Ja teadlikumalt vähem agasi. Pole vaja seada olemasolevat kahtluse alla. Mina pole seda loonud ja mul pole õigust seda lõhkuda, kui mul pole tagataskus varuks toimivamaid alternatiive. Sest küllap on see kellegi teise jaoks vajalik... Miks ma siis ometi päriselt seda mõista ei taha???