Kui väga pikalt pole juhtunud, siis ühel päeval juhtub kõik.
Ja kui mina kirjutasin, et tööle ma enam ei lähe, siis ei mõelnud ma seda päris nii nagu ta välja kukkus. Et aga kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas ma hommikul kiiruga kohvi jõin ja banaani peale ampsasin. Ja kui ma tahtsin banaanikoort prügikasti visata, nii nagu viisakad inimesed ikka teevad, siis ei arvestanud ma sellega, et meie kraanikausi alumine serv moodustab suurepärase lõikepinna. Kuid nüüd oli tõestus näpust võtta. Esialgu ei saanud ma arugi, et mis see mulle nii haiget nüüd tegi, kas tõesti näppe ukse vahele jätta on nii-nii valus, kuid lähemal uurimisel selgus, et kõik on katki-kõik on katki, verd voolas ja südame alt võttis hõredaks.
Hää oli, et korterikaaslane oli omast käest võtta - esmalt andis esmaabi ja siis tegi taksoteenust. Dr. Männiste rääkis sissejuhatuseks toreda nalja, kuidas ühel olla läinud nii, et ta enam ei teadnud, mille külge oma sõrme siduda. Lokaalne tuimestus, paar pistet, plaaster peale ja kodu poole ajama. Nüüdseks oli juba selge, et lasteaeda lavastusmängu mina tegema minna ei jõua. Ja eks ma poleks seda seesugusel päeval välja ka vedanud.
Kodus kohmitsesin endale paremad riided selga ja padavai hambaarsti juurde. Pool suud tuimaks ja läks andmiseks - selleks korraks võin rahulikumalt hingata ja uuel aastal ehk uue hooga.
Tervis üles klopsitud, jalad tagumiku alt välja ja tööle. Oli see pilvealune ilm või üle pika aja toas olemine, aga vahepeal oli küll tunne, et tegelastel on eesmärgiks katus ülespoole tõsta ja mitte sentimeeter või kaks, vaid vähemalt kümme. Viimasel lapsega koos panin ka end riidesse ja olin valmis koju ära tulema, siis tuli mõte, et lähen vaatan eelmise aasta põnnid üle - hea oli, et läksin, sest pärast viit minutit juttu meenus mulle, et mina olen ju see, kes on täna valverühmas. Tuppa tagasi, kodinad maha ja rahulikku kulgemist veel kolmveerandtunnni jagu.
Siis ma juuba tundsin, et kõik ei ole just nii nagu peaks. Kraadisin end ka, aga kõik oli normis. Kodus olles kraadisin uuesti, sest enesetunne oli kehv ja sellistel puhkudel on ju kraadiklaas parim ravim. Aga sel korral mitte. Ja nii oligi, et mina enam tööle ei läinud, terve selle nädala ei läinud. Tänaseks on temperatuur kord üle ja siis alla 37, enam hüppeid 39 suunas pole olnud, esmaspäeval lähen arstile, eks siis selgub, mis vereproov näitab. Aga juba on jube tüütu. Haige olla on väga tüütu, tahaks igasuguseid asju juba teha, aga tegelikult ei jaksa - pea lõhub ja kurk on ai-ai kui valus. Ja teed olen ma endale ka mitme mehe eest sisse kallanud.
Ja tegelikult oleks ma nii tahtnud just sel nädalal tööl olla. Kahju on, et just nüüd, a mis sa hädaga teed.
Ja kui mina kirjutasin, et tööle ma enam ei lähe, siis ei mõelnud ma seda päris nii nagu ta välja kukkus. Et aga kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas ma hommikul kiiruga kohvi jõin ja banaani peale ampsasin. Ja kui ma tahtsin banaanikoort prügikasti visata, nii nagu viisakad inimesed ikka teevad, siis ei arvestanud ma sellega, et meie kraanikausi alumine serv moodustab suurepärase lõikepinna. Kuid nüüd oli tõestus näpust võtta. Esialgu ei saanud ma arugi, et mis see mulle nii haiget nüüd tegi, kas tõesti näppe ukse vahele jätta on nii-nii valus, kuid lähemal uurimisel selgus, et kõik on katki-kõik on katki, verd voolas ja südame alt võttis hõredaks.
Hää oli, et korterikaaslane oli omast käest võtta - esmalt andis esmaabi ja siis tegi taksoteenust. Dr. Männiste rääkis sissejuhatuseks toreda nalja, kuidas ühel olla läinud nii, et ta enam ei teadnud, mille külge oma sõrme siduda. Lokaalne tuimestus, paar pistet, plaaster peale ja kodu poole ajama. Nüüdseks oli juba selge, et lasteaeda lavastusmängu mina tegema minna ei jõua. Ja eks ma poleks seda seesugusel päeval välja ka vedanud.
Kodus kohmitsesin endale paremad riided selga ja padavai hambaarsti juurde. Pool suud tuimaks ja läks andmiseks - selleks korraks võin rahulikumalt hingata ja uuel aastal ehk uue hooga.
Tervis üles klopsitud, jalad tagumiku alt välja ja tööle. Oli see pilvealune ilm või üle pika aja toas olemine, aga vahepeal oli küll tunne, et tegelastel on eesmärgiks katus ülespoole tõsta ja mitte sentimeeter või kaks, vaid vähemalt kümme. Viimasel lapsega koos panin ka end riidesse ja olin valmis koju ära tulema, siis tuli mõte, et lähen vaatan eelmise aasta põnnid üle - hea oli, et läksin, sest pärast viit minutit juttu meenus mulle, et mina olen ju see, kes on täna valverühmas. Tuppa tagasi, kodinad maha ja rahulikku kulgemist veel kolmveerandtunnni jagu.
Siis ma juuba tundsin, et kõik ei ole just nii nagu peaks. Kraadisin end ka, aga kõik oli normis. Kodus olles kraadisin uuesti, sest enesetunne oli kehv ja sellistel puhkudel on ju kraadiklaas parim ravim. Aga sel korral mitte. Ja nii oligi, et mina enam tööle ei läinud, terve selle nädala ei läinud. Tänaseks on temperatuur kord üle ja siis alla 37, enam hüppeid 39 suunas pole olnud, esmaspäeval lähen arstile, eks siis selgub, mis vereproov näitab. Aga juba on jube tüütu. Haige olla on väga tüütu, tahaks igasuguseid asju juba teha, aga tegelikult ei jaksa - pea lõhub ja kurk on ai-ai kui valus. Ja teed olen ma endale ka mitme mehe eest sisse kallanud.
Ja tegelikult oleks ma nii tahtnud just sel nädalal tööl olla. Kahju on, et just nüüd, a mis sa hädaga teed.
Kommentaarid