tšuud

Viljandis oli vahepeal tantsunädal – ikka mõni nädal tagasi juba. Käisin ka kolme etendust vaatamas, kaks neist avaldas suisa muljet, millest ühte olin näinud juba varem, kuid teine oli minu jaoks esietendus.

Ehk siis: Karl Saks ja lavastus „Tšuud“

Kes on tšuud?

Mina kui tšuud ja sina kui tšuud… kõik me liigume omas ringis, teeme ringe ümber oma elu, katsetame piire ja püüame piiridest välja saada. Ja siis me kuulume ringkondadesse, meil on oma teadmiste ring, meil on oma sõprade ring, meil on oma maailm, ikka ümmargune.

Ja lõpuks oleme kõik omas ristkülikus, kes külili, kes selili… „Viis jalga pikk ja neli lai, mu kehal kena kamber sai…“

Keha on kui kinolina, keha on vahend, instrument, mida tantsija valdab ideaalselt. Valdab nii, et higi pole näha, kõik, viimane kui detail, viimane kui sõrmeots on pinges ja iga liigutus, iga hingetõmme on kontrolli all, luues illusiooni, et kõik on väga lihtne, siin pole mingit raskust.

Valmistad end ette, katsetad ja proovid ning siis, kui oled valmis võtad oma õlule kandami. Ja kui enam ei jaksa, siis vajud ja vajud ja vajud – oledki omaenese ristile või siis omaenese ristiga löödud.

Ma hindan kõrgelt seda, kui minu aeg on täidetud lavalt paistva pingega, kui ma näen, et igas liigutuses on sulgkerge pingutus, kui sõrmed midagi haaravad, siis kogu keha töötab selle haarde nimel ja kui jalg tõukab, siis algimpulss tulebki jalast – energia liigub loogilist rada pidi ning olgugi, et laval on vähe, on seal kõik olemas. Vaatajale on loodud situatsioon ja tegevus, on olemas lugu ning vahendid ja detailid saab igaüks vajadusel juurde mõelda.

Kui on võimalus, tuleb ikka ja jälle Karli vaatama minna.

Vigala Sass on ka ühtpidi tšuud, selgus Google otsingumootorist.

Sain nüüd kooki moosiga :)