Kaisa-Triinu küsis minult täna: "Viive, kas sa olid väiksena ka nii rõõmus ja nii töökas?"

Ei osanud muud vastamiseks teha kui muigasin vaid, sest kuidas saaks väikesele irooniliselt muiates lausuda: "Rõõm - mis see veel on ja töökusest on asi ikka väga kauge kaarega mööda läinud." Sest kui ma oleksin päriselt töökas, siis suunaksin oma jõu ja energia hoopis olulisemale, kui see, millega ma praegu tegelen, suunaksin millelegi sellisele, mis oleks päriselt ka oluline ning tagaks mingigi muutuse. See, millega mina praegu siin tegelen, on vaid pinnavirvenduse loomine. Teen, sest keegi teine ei tee, aga...

Võib-olla tuleb rõõm ka tagasi.



Tegelikult: pühapäeval oli küll rõõmu ja siirast heameelt ning tänulikkust - läheb natuke aega kinnitamaks enesele, et ma olen neid inimesi ja tegusid väärt. Küllap ikka olen, aga ma pole harjunud seesuguste suurte žestidega.