Sõnal on tähendus. Sõnal on vägi. Sõna taga on sõnadetagune ruum, milles on avausi ja sopistusi, uksi, mida avades avaneb ja ilmub nähtavale üha uusi samalaadseid ruume – tähenduse-ruumide avarusi ja seoseid. Ja paraku, või ka õnneks, on nii, et mida rikkam on inimese lugemuse pagas, seda enam on avatud uksi ning nägemisoskust. Olulisim ongi ehk nägemisoskus, mis on tihedalt kokku põimunud tähelepanemise ning inimese veendumusega ja teadlikkusega iseendast ja maailmast ta ümber.
Meie ühiskonnas, ka kultuuriruumis, on olemas nn baastekstid, mida tsiteeritakse, mis on saanud inimesele nii omaseks, et kaovad piirid tsiteerimise ja oma mõtte, inimese enda elu ja väärtusilma, ka elamise praktika vahel. Inimene oma igapäevase eluga elab tõeks seda, mida mõni on vaid osanud näha ja kirja panna, kuid pole osanud elada, ehkki on püüelnud selle poole. Ma arvan, et võõras pole fraas: ela minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Ja ometi: on inimesi, kes elavad oma sõnade järgi ning kelle teod on praktikaks saanud väärtused. Inimese elu on kui teos, milles on loetu ja loodu omavahelises seoses, teos, millega on loodud uusi tähendusvälju sõnade taha. Võtkem näiteks kasvõi teadatuntud ning korduvalt tsiteeritud fraas: inimesed ongi erinevad ning teineteisele ollakse erineval määral olulised. Me võime sellest lugeda, me võime seda laval näha, me võime seda välja kuulata helide keelest, me näeme seda keha keeles – üks lugemine ja lahtimõtestamine, teosele (antud juhul fraasile) tähendusvälja juurdeloomine ju kõik. Huvitav hakkab siis, kui saame aru, et erinevad lood lisavad tsitaadile kihte, avardavad piire, muudavad tähendusvarjundeid.
Paraku on nii, et ükski raamat ja raamatutarkus ei ela inimese eest tema omaenese elu, kuid olles teadlik erinevatest (elu)lugudest, olles teadlik sellest, kuidas esmapilgul ebaolulisena näiv detail võib tervet süsteemi muuta, võib olla inimese jaoks pöördelise tähtsusega, siis tänu sellele teadmisele on lihtsam mõista. Missugune tähendus ja tähtsus võib olla mahakukkunud õlipudelil! Mõista iseendas toimuvaid protsesse ning mõista ka teises inimeses toimuvaid muutusi, murdumisi ning kosumishetki. Ja just nimelt mõista, mõnikord on seda vaid ja teinekord ometi, mis ei tähenda automaatselt arusaamist, mis ei väljenda nõusolekut, kuid loob eelduse teineteise olemasolu teadvustamiseks, mis on ka alles esimene ja ehk õige äbarik samm sõpruse konarlikul teel, kuid ometi on ta oluline, sest vahel pole inimene küps edasisi samme astumagi. Ja kunagi ei või kindel olla, sest võib-olla me olemegi tänava teises otsas.
Põhimõtteliselt ma mitte ainult ei võiks, vaid suisa peaksin, oma kirjutatut ilmestama ja miks mitte ka kaalukamaks muutma erinevate autorite ning tsitaatidega, alustades näiteks liisusalmide, perepärimuse, Bullerby laste ja Jaagupiga, neile järgneksid riburadapidi ja käsikäes A.H. Tammsaare ja U. Vadi, J. Tätte ja F. Jüssi, N. Baturin ja M. Kundera. Eemal murumättal peavad luulepiknukku Ehinid, tormiseid ja naiivsemaid laule võtavad eest Juhansonid. Rätsepaistmes ja ristatud pilguga istuvad C. Castaneda, E. de Tolle, Osho. Itta jäävad idioodid, õed, aiad oma nukruse, valu ja kõrvalpilgu jaoks tragikoomiliste lugudega. Küllap on me all mõni söekaevandus, küllap mõni põeb unetust, küllap on hiilgust ja viletsus, verd ja soppa. Aga ka rõõmu ja lembust, Ekke-poisikesi ja Toomaidki, leeke ja hääbumist, loosunglikkust ja mängumõnu, tühje ja täidetud küüne, kokkuplahvatusi ja undiine.
Siia on kirja pandud vaid mõned nimed, kes olid selles hetkes, siin ja praegu, kelle taga on veel nimesid, kelle loodud on ruume ja tegelaskujusid, mis ja kes on nimekirjades, nii kohustuslikes kui ka soovituslikes, kellest mõneni jõuame sõbrasoovituse kaudu, mõne tutvuse sobitame raamatukoguriiulite vahel. Ja ikka on nii, et on neidki, kes jõuavad meieni alles homme. Ometi pakub igaüks elamuse, loob võimaluse avastada ja ära tunda, ahastada ja jahmuda, hukka mõista ning tusatseda, kiruda ja hingele pai teha. Võti peitub inimeses, tema tahtes ja valmisolekus luua tähendus sõnade taha, avardada silmapiiri, pikendada ringjoont, mis seob teadmisi sellega, mida me veel ei tea. Ja ei tohi kahtluse alla seada inimese väärtust, inimeses olevat potentsiaali, maailma, mille inimene on loonud nii oskuslikult või oskamatult kui võimalik. Tõesti-tõesti, miks me püüame parandada ühiskonda, kui inimene selles on katki? Seniks kuni tekst inimest ei aita, seniks kuni inimene ise pole tekstile tähendust ja isiklikku seost loonud, ei ole neist ka rõõmu, tuge, avarust.
Keel ja keha, raamat ja muusikapala, molbert ja skulptuur, prožektor ja LED-lamp, must saal ja amfiteater, kangasteljed ja kedervars – kõik on vahendid. Inimeses endas on sisu ja inimene ise saab seda luua ja kasvatada, sest oma südame hääle järele saab käituda igaüks ning oma südametunnistust tuleb enesel puhas hoida, harida. Inimene ise seab piiri õigete asjade ja õigesti tegemise vahele, ise selgitab välja vahe elamise- ja elukvaliteedi vahel. Sellel teel on toeks looming ja lugemine, looming ja tõlgendamine. Koordinaat-teljestikule aitavad punkte seada erinevad vaatepunktid, erinevad lood ja laulud, Pekri lähistelt ja lähemaltki. Lugemine, avastamine, vaatlemine, vaatepunkti muutmine, nihkega lähenemine ja piiride avardamine muutub naudinguks siis, kui inimene teeb ta omaks, saab ta omaks. Nauding algab sealt, kus kohustus on ununenud ning vaba tahe ja värske pilk juhivad samme.
Kommentaarid