Praegu tunnen end kui täispuhutud elevant – piisab vaid korgi eesttõmbamisest ning kogu au ja hiilgus vajub kokku kui tühi kott. Ning kõik need suured sõnad ja tähtisolemine on pungil eneseirooniat ja enesest äraolemist, enesekaotust – justkui tikkudega mängiv laps, kes teab küll ohtusid, kuid ometi mängib seni, kuni kõrvetab oma sõrmed. Ja kui tulla korraks unenägude ja suunamuutuste juurde, siis on siingi tajuda eneseotsinguid ning ebakindlust – läbi hirmu suurte silmade vaadeldes on pisimgi eksimine ja koperdamine kui pea pakule panemine – skaalad ja taustsüsteemid on paigast ära, eriliselt kõveras kõverpeeglis. Seda tundes ei pane ükski rumalus ja pulajutt enam imestama, et kas tõesti minu rosinake suudab säänseid seoseid luua ja jaburusi genereerida – küllap, küllap.

Ja kui ma mõtlen tagasi oma kevadisele eneseanalüüsile, siis tundub, et tegelesin rohkem välise tõlgendamise ja vastutuse delegeerimise kui iseenda analüüsiga, sest ma ei teadnud enam, et kus ja kes olen mina siin süsteemis, mis rolli ma kannan ja missugusel määral vastutan nii iseenda kui kogu süsteemi eest. Muidugi on olemas terve mõistus, mis on tasakaalukeskmeks ja hoiab püsti, kuid ometi on hetki, mida võib iseloomustada fraasiga nagu lehm libedal jääl – tragikoomiline vaatepilt, piinlik kõikidele.

Nüüd hoian ma end tagasi ning püüaks tegeleda rohkem sisulise poolega ja mõtlemise, tõlgendamisega, seoste loomise tähenduse ning keskkonna vahel. Eks paistab, mis sest välja tuleb, kuid eesmärk on seesugune. Sest küllap olen ma sellest oskusest ja tegevusest puudust tundnud, sest millest muidu see lolli-tunne, kes ei adu ilmas toimuvat ning askeldab vaid oma keskkonnas ning arusaamine lõppeb seal, kuhu pilk enam ei ulatu.