Raha ei anna inimestele rahu. Sellest muud kui räägitakse. Kellel on, kellel ei ole. Kui palju on, kui palju vaja oleks. Lepatriinu on aga rahaasjades täielik võhik. Niisama võhik kui koide küsimuses. „Kui koid kopikatele sisse tulevad, siis peab kopikad ära viskama ja uued ostma. Aga mille eest sa ostad, kui kopikad on koitanud? Siis tuleb lihtsalt uus raha teha,” arutas Lepatriinu endamisi ja küsis igaks juhuks emalt: „Missugused need kopikakoid on?” „Oh, need on igasuguseid!” „Kas nad lendavad ka?” „Ei usu, et nad lennata raatsivad. Rongipilet on ju hulga odavam.” Nüüd oli Triinule selge- kopikakoid sõidavad rongiga. „Aga kes on siis ihnuskoid?”

Kopikakoi. Helle Laas „Oi vabandage! Lepatriinu” (1986) Tallinn: Eesti Raamat