Tegelikult oli mul ju plaanis oma laupäev veeta koduseinte vahel natukene maiustades ja palju lugedes. Aga kõik läks hoopis teisiti.
Kõik hakkas teisiti minema juba reedel, mil pidin minema mõnda kontserti kuulama, sest pangakontole olid mõned vabad kroonid lisandunud ning ei saa ju lasta rahal niisama olla - peab ikka ringlusesse panema, sest kõikidel ju kitsas käes. Kontserdi asemel jõudsin hoopis soolaleivapeole, millega tähistati ka teadlaste ööd. Läbi sai viidud järgmised teaduslikud katsed: illustreeriv katse pindpinevusjõu kohta ning katse-eksitusmeetodil läbiviidav retk "Kuidas mõjutavad erinevad ühendid inimorgamismi ning mida keha järgmisel päeval mäletab ja kuidas endast märku annab" - niisama pikk kui on nimi, on ka katse ise. Võib-olla peaks panema siia juurde sildi, et lastele mittesoovitav ning ära seda kodus järele tee ja kui, siis väga kindlalt omal riisikol.
Igatahes, jäägu teadus nüüd sinnapaika ja liigume edasi oma jutuga laupäevasesse päeva. Mõned tunnud kinniseid silmi ning siis oligi juba vaja ärgata, et saada kokku ja pidada eelnevalt kokkulepitust kinni. Kokkulepet tehes, mäletan seda väga hästi, sõnasin ma, et teeme jah
hommikul varakult, sest niikuinii läheb uni ära ja ometi on ju hea, kui asi saab tehtud.
Ahjaa, peo käigus andsin välja veksli, et homme hakkame moosi keetma. Mõeldud - tehtud. Pool päeva mosi podisemist kuulata ja niisama seltskonda, väsinud ja haigeid inimesi ning ilusat ilma nautida - möödus jällegi üks poolpäev. Ja juba oligi õhtu ning kitarrifestivali viimase päeva esimene kontsert juba käis ning sel hetkel tundus, et ehk ei jõuagi sinna minna, kuid midagi ei andnud ikka rahu. Papud jalga ning vinta-vänta linna poole. Poolelt teelt võtsin veel rahagi välja, mõttega et võtan kohe rohkem, siis on olemas.
Kui ma lõpuks kohale jõudsin, olid esimesed read juba rahvast täis ning nägemisulatusest esinejad väljas, siis otsustasin, et istungi nn tagumisse nurka, olen omaette ja kuulan ning naudin teisiti. Valisin veel kohta, et oleks eriti hea, saaks toetada kätt ja vahest peadgi. Selle hetkeni oli kõik jumalast hästi, kui ühel hetkel tuli tõdeda: nonii, siin ta nüüd on, elisabeth jõhvi, minu südamerõõm... :D Saate ju aru küll, mida ma silmas pean. Ja tegelikult ega ma kontserdist rohkemat ei oskagi midagi öelda, kui et oli üks äraütlemata kurb kontsert, meloodiline, seda küll, avar, sedagi, meeleline, täis vibratsioone - raputas lahti ja võttis põlved nõrgaks. Lihtsalt oli selline tunne, et tahaks nutta, aga seda ei tea, kas suurest kurbusest, rõõmust või hoopis teistel põhjustel, näiteks meeleliigutusest.
Nõrkadel põlvedel ma uksest väljusin ning paremale hoidsin, Varese silla juures tundus mulle kummaline, et kuhu kõik lähevad. Peagi sai selgeks. Ma olin suutnud jälle midagi ära unustada ja sassi ajada ja taevale tänu, et ma kohe rohkem raha võtsin, sai endale pileti lunastada ka teisele hea-tuju-loomise-üritusele (siis ma veel ei teadnud, et see nii on, aga pärast esimest veerandtundi oli kõik selge) :)
Seal oli nii palju energiat, suhtlust, rõõmsat meelt ja huumorit ning ehk tänu sellele, kuhu ma olin eelmise pooltunniga jõudnud, suutsin ma praegust hetke veel enam nautida. Tõesti-tõesti, päast iga lugu tõusid suunurgad kõrvadele lähemale ning nii hea ja pai oli olla :) Igatahes olid seal laval koos täiesti geniaalsed tüübid, kes nautisid esinemist ning olid justkui kõrvust tõstetud, et saavad koos ühes ruumis olla ja mängida. Ja muidugi need seaded - vahvad vimkad olid igas loos sees, oli lendu ja veevulinat ja loo lõpus oli mõni vahva tsiribitski, mida iganes see täheühend siis tähendada võiks :)
Ja miks see õhtupoolik minu jaoks nii oluline on, on ehk see, et need hetked olid täis tunnet ja sisemist suurust, natuke sai kogeda lendu. Ja vapustama paneb siiani see, et tegelikult oli mul ju sada muud plaani, mis jäid ära küll ressursi puudusest ja vaheletulevatest kokkulepetest. Ja võib vist küll taevale tänulik olla, et ma just siia aega ja ruumi olen kasvanud :D (lõpp peab ikka ilus olema, siis on kõik ilus) :D
P.S. ma tõin omale kandle koju - nii hea on plõnnida, tasakaalustab ja paneb rõõmu tundma. Kui tuju on ära, siis tuleb ikka mängida :D
Kõik hakkas teisiti minema juba reedel, mil pidin minema mõnda kontserti kuulama, sest pangakontole olid mõned vabad kroonid lisandunud ning ei saa ju lasta rahal niisama olla - peab ikka ringlusesse panema, sest kõikidel ju kitsas käes. Kontserdi asemel jõudsin hoopis soolaleivapeole, millega tähistati ka teadlaste ööd. Läbi sai viidud järgmised teaduslikud katsed: illustreeriv katse pindpinevusjõu kohta ning katse-eksitusmeetodil läbiviidav retk "Kuidas mõjutavad erinevad ühendid inimorgamismi ning mida keha järgmisel päeval mäletab ja kuidas endast märku annab" - niisama pikk kui on nimi, on ka katse ise. Võib-olla peaks panema siia juurde sildi, et lastele mittesoovitav ning ära seda kodus järele tee ja kui, siis väga kindlalt omal riisikol.
Igatahes, jäägu teadus nüüd sinnapaika ja liigume edasi oma jutuga laupäevasesse päeva. Mõned tunnud kinniseid silmi ning siis oligi juba vaja ärgata, et saada kokku ja pidada eelnevalt kokkulepitust kinni. Kokkulepet tehes, mäletan seda väga hästi, sõnasin ma, et teeme jah
hommikul varakult, sest niikuinii läheb uni ära ja ometi on ju hea, kui asi saab tehtud.
Ahjaa, peo käigus andsin välja veksli, et homme hakkame moosi keetma. Mõeldud - tehtud. Pool päeva mosi podisemist kuulata ja niisama seltskonda, väsinud ja haigeid inimesi ning ilusat ilma nautida - möödus jällegi üks poolpäev. Ja juba oligi õhtu ning kitarrifestivali viimase päeva esimene kontsert juba käis ning sel hetkel tundus, et ehk ei jõuagi sinna minna, kuid midagi ei andnud ikka rahu. Papud jalga ning vinta-vänta linna poole. Poolelt teelt võtsin veel rahagi välja, mõttega et võtan kohe rohkem, siis on olemas.
Kui ma lõpuks kohale jõudsin, olid esimesed read juba rahvast täis ning nägemisulatusest esinejad väljas, siis otsustasin, et istungi nn tagumisse nurka, olen omaette ja kuulan ning naudin teisiti. Valisin veel kohta, et oleks eriti hea, saaks toetada kätt ja vahest peadgi. Selle hetkeni oli kõik jumalast hästi, kui ühel hetkel tuli tõdeda: nonii, siin ta nüüd on, elisabeth jõhvi, minu südamerõõm... :D Saate ju aru küll, mida ma silmas pean. Ja tegelikult ega ma kontserdist rohkemat ei oskagi midagi öelda, kui et oli üks äraütlemata kurb kontsert, meloodiline, seda küll, avar, sedagi, meeleline, täis vibratsioone - raputas lahti ja võttis põlved nõrgaks. Lihtsalt oli selline tunne, et tahaks nutta, aga seda ei tea, kas suurest kurbusest, rõõmust või hoopis teistel põhjustel, näiteks meeleliigutusest.
Nõrkadel põlvedel ma uksest väljusin ning paremale hoidsin, Varese silla juures tundus mulle kummaline, et kuhu kõik lähevad. Peagi sai selgeks. Ma olin suutnud jälle midagi ära unustada ja sassi ajada ja taevale tänu, et ma kohe rohkem raha võtsin, sai endale pileti lunastada ka teisele hea-tuju-loomise-üritusele (siis ma veel ei teadnud, et see nii on, aga pärast esimest veerandtundi oli kõik selge) :)
Seal oli nii palju energiat, suhtlust, rõõmsat meelt ja huumorit ning ehk tänu sellele, kuhu ma olin eelmise pooltunniga jõudnud, suutsin ma praegust hetke veel enam nautida. Tõesti-tõesti, päast iga lugu tõusid suunurgad kõrvadele lähemale ning nii hea ja pai oli olla :) Igatahes olid seal laval koos täiesti geniaalsed tüübid, kes nautisid esinemist ning olid justkui kõrvust tõstetud, et saavad koos ühes ruumis olla ja mängida. Ja muidugi need seaded - vahvad vimkad olid igas loos sees, oli lendu ja veevulinat ja loo lõpus oli mõni vahva tsiribitski, mida iganes see täheühend siis tähendada võiks :)
Ja miks see õhtupoolik minu jaoks nii oluline on, on ehk see, et need hetked olid täis tunnet ja sisemist suurust, natuke sai kogeda lendu. Ja vapustama paneb siiani see, et tegelikult oli mul ju sada muud plaani, mis jäid ära küll ressursi puudusest ja vaheletulevatest kokkulepetest. Ja võib vist küll taevale tänulik olla, et ma just siia aega ja ruumi olen kasvanud :D (lõpp peab ikka ilus olema, siis on kõik ilus) :D
P.S. ma tõin omale kandle koju - nii hea on plõnnida, tasakaalustab ja paneb rõõmu tundma. Kui tuju on ära, siis tuleb ikka mängida :D
Kommentaarid
Aga tore tundub see teise kontserdi emotsioon olevat - tekitab soovi, et oleks ise ka kohal olnud.