"Ainult Jumal võib mind äratada!" -
kiri, mille Oscar pani oma elu viimastel päevadel, mil ta tundis rusuvat väsimust, oma öökapile. Kas ei ole nii, et ainult Jumal saabki inimese elule äratada… kohe nii igas mõttes. Sündimise ja elu ime suhtes kui ka argipäevasusest imetluse ja tänulikkuse juurde jõudmisel, kannatustest õppimise praktika juures ning loobudes kõigest teadmisega, et Jumal on andnud ja Jumal ka võtab. Osalt on see ju ka enesest loobumise ning oma vastutusest lahtilaskmise teema, aga kuidas teisiti saadagi üle teadmisest, et tuleb loobuda oma elust, enam pole võimalust. Ehk terve ning elujõus inimene ei suudagi seda mõista ning päriselt saavadki hakkama sellega vaid need inimesed, kellel ei ole enam valikut.
Vaadata igale päevale kui imele, kui uuele, mis on loodud. Tegelikult toimub loomine ju igas hetkes, see on märkamatu, tajule hoomamatu, kuid ometi toimub. Tõesti-tõesti, me märkame ju sügist alles siis, kui lehed on juba tooni vahetanud, kui tammetõrud potsatavad tänavale, kui vihma kallab niimoodi, et ei paista otsa ega äärt. Kuid ometi toimub liikumine igas hetkes, mida ei saa kogusüsteemist eraldada.
Kuidas leppida oma kaotusega, teadmisega, et aasta lõppedes saab otsa ka elu? Kuidas hoida end tagasi sekundite ja minutite lugemise ängistavast painest? Või ka teisipidi: kuidas hakata elama, kuidas loobuda mõttetust raiskamisest ja pillamisest?
Kas piisab vaid fraasist ja enesesisendusest „Lase vabaks, lase vabaks!“? Vist mitte, küllap mitte, kindlasti mitte…
Ja siis, kui korraks eemalduda, võtta kõrvaltvaataja positsioon, siis on nagu natuke piinlik, et miks ta ei ela, mida ta kardab, kellele ta loodab… Ja see on hetk, milles on häbi, on pettumust, aga sellest peab üle saama, sest kui ei saa, siis ei saagi midagi – ei elada, ei kaduda… Ehk vaid vihata? Ja seegi on hea, sest viha taha on peidetud elu, on emotsiooni ja tundmist. Viha taga on peidus viimane abipalve – jätkuks vaid tarkust, oskust, soovi aidata. Enamasti ei jätku.
Ma usun küll sellesse, et välisest meeldida-tahtmisest kujuneb sisemine tahe, vajadus – on vaid vaja proovida ja leida. Ehk siis: kui igaühel meist on inimene, kui igaüks meist leiab üles enda, siis esmalt vajadusest teha head, olla tunnustatud, olla armastatud, saab läbi praktika elu loomulik osa. Elu pole loodud piinaks, elamine ei ole kurikate kodaratesse loopimine – ja kui Sulle tundub, et ma teen halba või olen halb, siis võta seda kui abipalvet. Vajadust olla tähele pandud, olla märgatud, olla olemas. Sest nähes, et Sa oled teadlik mu olemasolust, oled mind märganud, oled saatnud mulle sõnumi minu enese olemasolust, oled kinnitanud minu elusust.
Tead, armas Jumal, nii talumatult raske on astuda ühest ruumist teise, liikuda ruumide vahel ja ehk kõige enam: minna sinna, kuhu ei tahagi minna… ja et mitte sinna minna ei tahaks, aga rohkem tahaks siinsamas olla, tahaks hetkeks, vaid väikeseks hetkeks aja seisma panna ja hingata veel rohkem. Kes meist teab, et meil on nii kiire…
Kalli-kalli!
Viive
P.S. Armas Jumal, palun tee nii, et väsind hing see tunneks ära, mis on armastus!
OSCAR JA ROOSAMAMMA: KIRJAD JUMALALE
ERIC-EMMANUEL SCHMITT
ÜLLAR SAAREMÄE
RAKVERE TEATER, 2006
Viljandis, 23.09.2010
Ja mäletad, kui üks Rakvere mees ütles Oma Kodus, et "tüdrukud, ei tohi ütlemata jätta" - see fraas kogub kaalu ja kihte.
Kommentaarid
Palju häid mõtteid on selle kirjatüki sees - suur tänu!
Ja eks ikka. Võib-olla lihtsalt on hetki, kus hilja ei ole parem kui mittekunagi.