Täna on siis see suur tättvere päev. Minul on mõned mõtted sellest ajast, kui nad udupasundasid mu akna taga - tuli vaid ise vakka olla ja kuulata. Augustikuu sume taevas oli seltsiliseks. Siin ta on:

Täna on hea päev.

Täna on hea päev.

Üle pika aja tundsin, et mu suunurgad on vabad,

vabad gravitatsiooni masendavast ja rusuvast painest.

Vabad taeva poole tõusma.

Mina olen vaba.

Vaba vastu võtma ja andma,

minus on tahe elada,

tahe tunda ja avastada.

See hingesügise oli juba liialt kaua kestnud, tänases oli kevadet, oli liblikatiivaviibet…

Aitäh, teile, head ja armsad, et suutsite ära taluda ja kes ei suutnudki, siis tänud aususe eest.

… mäenõlval, sa justkui seisatad ja ohkad endamisi ja ohkad jällegi… kõndisin Paala orust ülespoole ja kuulsin Maarja-Liisi laulmas, muigasin endamisi ja mõtlema pani seesugune hetke tabamus… sel hetkel olin ma sel mäeveerul üksinda ja siis tuligi tahtmine vaadata ja ohata, muiata ja imestada.

Ja nagu võib aru saada, siis mina sel hüvastijätutuuril ei käinud. Ma ei jäta hüvasti, vaid ootan taaskohtumist. Võib-olla olen ma liig pelg, aga hüvastijätmine on justkui lõplik, tõmbaks kriipsu peale, kui ometi pole siin ilmas lõppe ja alguseid, on vaid üleminekud, muundumised, keskkonnaga kohanemised. Ometi on praegu kellelgi lapsepõlv. Alati on keegi, kelle jaoks kõik alles algab, igas hetkes on algust.