Vaata, missugune see inimloomus ikka on: kui on vaja, siis on vaja ja teise inimese vastuvõtlikkusest pole suurt numbrit.

Tegelikult olen ma vabanduse võlgu. Vist. Küllap ikka, kui seesugune mõte juba pähe tuli.

Enese vabanduseks vaid niipalju, et ma ei saa ju sinna miskit parata, kui mul on meeles see positiivne emotsioon. Tahan veel! Seetõttu ka just seesugune käitumismuster. Nagu väikeste puhul, kes kordavad edu toonud tegevust. Lõpmatuseni. Tüütuseni. Tajumata piiri, kus ilust saab pill.

Kommentaarid

J ütles …
Ja kui niit katkeb üheksandat korda, siis tuleb asuda teda kümnendat korda parandama. Tiibetlastel on üks selliseid elutõdesid.

Tore, kui on olnud head. Ja see on täiesti loomulik, et tahad veel. Tahtmiste täitumist.
viive ütles …
:D
eestlastel on: üheksa korda mõõda, üks kord lõika.

Huvitav, kas sel ajal kui tiibetlased kolmandat niiti parandavad ja oma tegemistega juba poolel teel on, istuvad eestlased pakul ja mõtlevad, et kumba pidi mõõdulint kätte võtta? :)
J ütles …
:D Selle üle pean ma nüüd pikemalt järele mõtlema...