juttu jätkuks kauemaks

Kes teab, see teab mu teooriat eduelamuse ja vigade vältimise suhtes. Kui üpris pikalt olin ma seilanud eduelamuse kogemise lainel ja uskusin inimese väärtusesse kui millessegi jäädavasse, siis tänaseks juba vähemalt pool, kui mitte kolmveerand aastat olen ma sättinud oma samme negatiivse ja väärate sammude vältimise vaimus. Ehk siis: justkui ja jättes muljet.

Mis on põhjused ja millest on tingitud käitumismustrid ning jõujooned, ei seda mina tea, aga midagi on, mis ei lase olla ja paneb tundma, et ma ei taha.

Hirmus halb on nii, sõbrale küll ei soovita.

Aga muidu on toredaid hetki ka, selliseid, mil saab olla ja rõõmu tunda - või ju ollagi, et ma olengi üks vingu-viiu ja piripilli-liisu. Võta siin siis nüüd kinni.

Kommentaarid

J ütles …
Eks see ole jah sisemise tunde küsimus - loodan, et elu annab rõõmsa meele tagasi.