P.S. ehk oli seda vaja vaid selleks, et ma mõtleks ja et ma kirjutaks - et oleks lugu, sest mulle tundub, et lugu ise on ilusam kui põhjus :)
Ma käisin täna õues keerlevaid-lendlevaid helbeid nautimas ja nagu ikka jalutades ei mõtle ma mittemillestki ja justkui mõtleks kõigest... aga nii, et mõtted ise tulevad ja leiavad oma arengu - enamasti saab neist suur rõõm mõtlemisest ja paar muiet läbimängitud situatsioonidest, kuid täna on teistmoodi päev. Täna on olnud kohe hommikust alates teistmoodi: on olnud rõõmus, tegus ja lahtiste taevaluukide päev.
Jalutasin, mis ma jalutasin ja ühel hetkel oli ta olemas - minu tänase päeva mõttetera, milles on olemas, kui tahta, terve maailm, ja kui tahta, siis mittemidagi. Olles natuke oma eufooriapeekrit kummutanud ja pärastisest loorberilõhna uimast toibunud, mõistsin, et küllap on see tõde ammugi teada.
Eks oli minulegi, kuid täna, ja just täna, tuli nende sõnade taha kogemus ja taipamine... muidu on see fraas olnud tsiteering, kuid täna võin ma sellele ausalt oma nime alla kirjutada.
Ja siis ma mõistsin veel, et mul ei ole mingit moraalset õigust seda fraasi vaid enesele hoida, vaid pean seda ka oma heade inimestega jagama. Kui muud ei saa, siis saab kas ühe põselohutäie naetarust, paraja suutäie lõõbet või korraliku kõhutäie naerda, et "kae inimest!".
Eks igaühel on oma kogemus ja ma võin ju arvata ja eeldada, et mina olin viimane, kes selleni jõudis, aga ma ei tea seda, ehkki: küllap-küllap. Kuid kui see ka on nii... või kui on nii, et just täna ja just siin ei kõneta see fraas, siis laskem tal olla...Sest "las ta tühi olla ega ta olemise eest tasu ei nõua" ja mine tea, ehk mõnel päeval, täiesti mittemidagiütleval või hoopis kohe hommikutundidest alates kõnetaval päeval saabub samasugune äratundmishetk, siis on ta olemas ja siis on teada, et miks on ta olemas. (Ma ei saa mainimata jätta seda, kuidas mulle endale seda asja siin teha meeldib - väga meeldib, aitäh) :)
Ja siit ta siis tuleb minu tänase päeva kaapekakukene (kui saaks, siis lisaks audiovisuaalse viite fraasile "Meie kotkas!"), mis on minu jaoks tänase päeva ilmaime:
"Selleks, et midagi teha, tuleb seda teha" (V.V. 2011).
Ja kui ma seda teen, siis järelikult - meeldib.
Neli päeva aega ja mõtlesin oma küsimusele vastuse.
Kaks päeva läks aega, et küsimus ja vastus omavahel kokku viia - hästi!
Nagu Ivan Orav: kolmekuningapäevaks oli uus kartulisaak juba maha pandud - esiisade ja -emade veri on see, mis kannab :D
Ma käisin täna õues keerlevaid-lendlevaid helbeid nautimas ja nagu ikka jalutades ei mõtle ma mittemillestki ja justkui mõtleks kõigest... aga nii, et mõtted ise tulevad ja leiavad oma arengu - enamasti saab neist suur rõõm mõtlemisest ja paar muiet läbimängitud situatsioonidest, kuid täna on teistmoodi päev. Täna on olnud kohe hommikust alates teistmoodi: on olnud rõõmus, tegus ja lahtiste taevaluukide päev.
Jalutasin, mis ma jalutasin ja ühel hetkel oli ta olemas - minu tänase päeva mõttetera, milles on olemas, kui tahta, terve maailm, ja kui tahta, siis mittemidagi. Olles natuke oma eufooriapeekrit kummutanud ja pärastisest loorberilõhna uimast toibunud, mõistsin, et küllap on see tõde ammugi teada.
Eks oli minulegi, kuid täna, ja just täna, tuli nende sõnade taha kogemus ja taipamine... muidu on see fraas olnud tsiteering, kuid täna võin ma sellele ausalt oma nime alla kirjutada.
Ja siis ma mõistsin veel, et mul ei ole mingit moraalset õigust seda fraasi vaid enesele hoida, vaid pean seda ka oma heade inimestega jagama. Kui muud ei saa, siis saab kas ühe põselohutäie naetarust, paraja suutäie lõõbet või korraliku kõhutäie naerda, et "kae inimest!".
Eks igaühel on oma kogemus ja ma võin ju arvata ja eeldada, et mina olin viimane, kes selleni jõudis, aga ma ei tea seda, ehkki: küllap-küllap. Kuid kui see ka on nii... või kui on nii, et just täna ja just siin ei kõneta see fraas, siis laskem tal olla...Sest "las ta tühi olla ega ta olemise eest tasu ei nõua" ja mine tea, ehk mõnel päeval, täiesti mittemidagiütleval või hoopis kohe hommikutundidest alates kõnetaval päeval saabub samasugune äratundmishetk, siis on ta olemas ja siis on teada, et miks on ta olemas. (Ma ei saa mainimata jätta seda, kuidas mulle endale seda asja siin teha meeldib - väga meeldib, aitäh) :)
Ja siit ta siis tuleb minu tänase päeva kaapekakukene (kui saaks, siis lisaks audiovisuaalse viite fraasile "Meie kotkas!"), mis on minu jaoks tänase päeva ilmaime:
"Selleks, et midagi teha, tuleb seda teha" (V.V. 2011).
Ja kui ma seda teen, siis järelikult - meeldib.
Neli päeva aega ja mõtlesin oma küsimusele vastuse.
Kaks päeva läks aega, et küsimus ja vastus omavahel kokku viia - hästi!
Nagu Ivan Orav: kolmekuningapäevaks oli uus kartulisaak juba maha pandud - esiisade ja -emade veri on see, mis kannab :D
Kommentaarid