Lase olla...

Tänast päeva jääb meenutama fraas: "las nad siis räägivad", sest alati on neid, kellele meeldib suu täis võtta tuntud ja tundmatutel teemadel, kiigata teise rahakoti ja voodilinade vahele ja katsu siis nende ja neile meele järele olla - ei ole võimalik, sest põhjuse leiab ju alati. Minu enda sisetunne näitas aga seda, kuivõrd vähe olen ma valmis hammaste vahele hüppamiseks ning kuivõrd kaitsetuna ja äbarikuna ma end tunnen. Mõistuis ütleb üht, aga alalhoiuinstinkti punane tuluke hakkab plinkima, et ehk poleks siiski vaja ja olen ma ikka päriselt ka valmis vastutust kandma. Tegu ise oli sama suur kui kärbsemust aknaklaasiga võrreldes - ei varja midagi, aga ometi rikub pilti.

Aga tõesti: las nad siis räägivad ja jututeemat peab ju ikka jaguma :D

On tekkinud teatav oskus asjadest huumoriga üle olla ja tegelikult ega igaüks enam haavata küll ei saa, sest kilp on ees. Ja siis nad ei puuduta üldse - ja sellest on ehk väheke kurb. Ja kilp ei ole hea, sest sinna taha võib "mina ise" ära kaduda.





Ja tänane film on "Need vanad armastuskirjad"
2/3

Kommentaarid

J ütles …
Aga miks just kilp? Miks mitte kindlus? Sisemine kindlus, veendumus, et see, mis teed, ei ole kuidagi või mingitmoodi valesti tehtud, vaid nii just peabki?

Hambad jäävad ja neid on ikka vaja teritada, jutud jäävad ja neid on ikka puhuda vaja... Las nad siis räägivad, tõesti, ehk saabki lõbusam?
viive ütles …
eh, et ma ise selle peale ei tulnud ... töntsiks olen jäänud :D