Terviktekst on siin.
"Muidugi tuleb kindlustada igale inimesele väärikas elatustase. Riigi majanduse heaolu on tähtis. Ent niisama tähtis on meie vaimne heaolu. Põhiväärtuste kindlus. Usk heasse tulevikku.
Kui ajendiks pole enam hirm, muutub oluliseks õiglus. Ausa mängu reeglid peavad kehtima kõigile. Igas eluvaldkonnas. Ka valimistel ja erakonnapoliitikas.
Me ei pea taluma olukorda, kus arstiabi, korralik haridus ja isegi toidukaup on kättesaadav vaid suuremates keskustes. Olen veendunud, et kogu Eestis peab olema võimalik elada.
Eesti kütkeiks ei saa olla sund või hirm või kohustus. Eesti kütkestavus peab seisnema muus. Olla nii meeldiv ja elamiskõlblik kant, et need, kes siin on, soovivad jääda; et need, kes siit läinud, naasevad; ning et ülejäänud, kel oskusi ja teadmisi ja huvi ja armastust meie maa ja rahva vastu, tahavad siia tulla.
Vaid elukvaliteet toob siia maailma parimad ajud ja teeb koos sellega Eestist maailmamajanduse osa.
Avades end veidigi rohkem teistele rahvustele, teistele elustiilidele, välimustele, keeltele, arvamustele, on meil väga palju võita. Kas või seeläbi, et nii õpime iseennast paremini tundma. Avades oma hinge neile, kel endal raske hakkama saada, olgu siis rahanappuse, füüsilise või vaimse puude tõttu, tõuseb ennekõike abistaja enda elu kvaliteet ja me hing saab rikkamaks.
Mille muu kui tõendina oma ebakindluse kohta peame võtma pimedat usku kõikvõimalikesse edetabelitesse, kus Eesti teiste riikidega kõrvuti seisab.
Või suhtumist, et kõik siin tehtu muutub tõeliselt väärtuslikuks alles siis, kui keegi teine kusagil mujal kinnitab seda oma tunnustava hinnanguga.
Püüdes sõnastada seda, mida ma tahaksin näha enam kui seni, enamate jaoks kui seni, siis kõlaks see nii – et me usaldaksime iseennast. Et me usuksime oma kaaskodanikesse.
Mu unistus järgmiseks 20 aastaks ongi see, et me saame hoolivaks ja sallivaks rahvaks. Et me ei avastaks endas kaasatundmist ega näitaks hoolt alles siis, kui meid on tabanud mingi vapustus."
President on välja toonud elukvaliteedi mõiste, aga minu mõte on selline, et huvitav, kui üldse, siis kuidas mõõta/ defineerida elamise kvaliteeti? Või on sellest liialt vara rääkida või on see hoopis elukvaliteedi eelduseks?
Kommentaarid