... ja ei magagi, aga kõik vajavad pika päeva jooksul väikest puhkust. Olgu see laps siis lasteaias, koolis, kodus - puhkepausi on ikka vaja. Mina olen oma kogemuse põhjal tähele pannud, et enamasti ei maga need, kellele kuluks puhkepaus ja hoo mahavõtt eriliselt ära, ehk: ei maga need, kes on närvilised, sehkendades ühte ja teisipidi. Küllap ongi nii, et nende päevarütm on teine, aga kas siin ei ole kodul ja vanematel üht-teist võimalik lapse hüveks ära teha - kohandame lapse päeva nii, et tal oleks mugav ja tervislik lasteaias käia ja arvestame siis selle iganenud, kuid ometi praktiseeritava päevarütmiga.
Ja ma olen nõus kõigi nende arvamustega, et meie lasteaed on nõukogudeaegne - eks ole selle taga meie kõiki oma kogemus, s.t. ikka praktiseerime seda, mis ja kuidas on meiega toimetatud - harjumused on visad muutuma. Ja niikaua kui pole toimunud mõttemuutust, ei saa toimuda ka praktika muutust. Niikaua kui ei väärtustata õpetaja tööd, ka koolieelse lasteasutuse õpetaja tööd, ei väärtustata ka lapsi. Niikaua, kui õpetajad peavad töötama nõukogudeaegsetes tingimustes enese tervise hinnaga, siinkohal pean silmas nii füüsilist kui ka sotsiaalset ruumi, ei saa me rääkida tervisedendusest lasteaias, sest keskkond on ülioluline faktor. Ja niikaua, kui täiskasvanu-täiskasvanu vahel pole subjekt-subjekt suhteid, ei saa neid luua/tekkida ka õppeprotsessi. Niikaua kui meie tööandjad meile ettekirjutusi teevad, arvestamata meie arvamust, näib jutt lapsekesksusest ja inimesekesksusest sisutühjana, sest ma saan praktiseerida seda, mida ma tunnen, et on hea. Ja kui ma tunnen, et minu inimväärikust hoitakse ja mul ei ole vaja karta, et kui ma eksin, siis sellele järgneb karistus, vaid veast õppimine ning hea kogemuse tunnustamine - on mul usku praktiseerida oma kogemust ja usku sellesse, et "hea olla" on vajalik ja väärikas. Aga just täpselt selle hetkeni, mil ma tunnen ära väiksemagi kahtluse, ei saa ma seda edasi kanda, sest huntide seas on hundina lihtsam hakkama saada, sest et: "Ole ise lammas, siis on hundid karjas".
Ja ma olen nõus kõigi nende arvamustega, et meie lasteaed on nõukogudeaegne - eks ole selle taga meie kõiki oma kogemus, s.t. ikka praktiseerime seda, mis ja kuidas on meiega toimetatud - harjumused on visad muutuma. Ja niikaua kui pole toimunud mõttemuutust, ei saa toimuda ka praktika muutust. Niikaua kui ei väärtustata õpetaja tööd, ka koolieelse lasteasutuse õpetaja tööd, ei väärtustata ka lapsi. Niikaua, kui õpetajad peavad töötama nõukogudeaegsetes tingimustes enese tervise hinnaga, siinkohal pean silmas nii füüsilist kui ka sotsiaalset ruumi, ei saa me rääkida tervisedendusest lasteaias, sest keskkond on ülioluline faktor. Ja niikaua, kui täiskasvanu-täiskasvanu vahel pole subjekt-subjekt suhteid, ei saa neid luua/tekkida ka õppeprotsessi. Niikaua kui meie tööandjad meile ettekirjutusi teevad, arvestamata meie arvamust, näib jutt lapsekesksusest ja inimesekesksusest sisutühjana, sest ma saan praktiseerida seda, mida ma tunnen, et on hea. Ja kui ma tunnen, et minu inimväärikust hoitakse ja mul ei ole vaja karta, et kui ma eksin, siis sellele järgneb karistus, vaid veast õppimine ning hea kogemuse tunnustamine - on mul usku praktiseerida oma kogemust ja usku sellesse, et "hea olla" on vajalik ja väärikas. Aga just täpselt selle hetkeni, mil ma tunnen ära väiksemagi kahtluse, ei saa ma seda edasi kanda, sest huntide seas on hundina lihtsam hakkama saada, sest et: "Ole ise lammas, siis on hundid karjas".
Kommentaarid
Vaprat vastupidamist oma tõekspidamiste järgi toimetamisel. Mina usun Sinu sisse!