Mulle maitsevad väga kommid - eriti head on vähi kommid, ehk lutsukad, mida hambale meeldib katki hammustada. Ja alati, kui ma tahan natuke nukker olla ja natuke enam tänulik olla ja tunda rõõmu sellest, kui palju toredaid inimesi on mu ümber, siis ostan ja nosin neid komme.
Ja tegelikult mitte otseselt kommi maitse pärast, vaid selle loo ja inimese pärast, mis/kes meenub sesoses vähi kommidega. Sest et inimestele jäävad kummalised seigad meelde ning mingid lõhnad, maitsed, valgusmängud meenutavad. Ja nende kommidega tuleb mulle meelde gümnaasiumi ajalootund, kus Bruno meile oma lemmikkomme, mida tollal oli veel raske kätte saada, pakkus.
Nii et kui ma tunnen, et on vaja olla väheke parem, väheke õnnelikum, väheke tänulikum, väheke mängulisem, väheke rohkem, siis leian poeriiulist need kommid ja krõbistan, krõbistan kohe mõnuga. Hea, kui on õpetajaid, kelle õppetunnid/terad kannavad.
Ja tegelikult mitte otseselt kommi maitse pärast, vaid selle loo ja inimese pärast, mis/kes meenub sesoses vähi kommidega. Sest et inimestele jäävad kummalised seigad meelde ning mingid lõhnad, maitsed, valgusmängud meenutavad. Ja nende kommidega tuleb mulle meelde gümnaasiumi ajalootund, kus Bruno meile oma lemmikkomme, mida tollal oli veel raske kätte saada, pakkus.
Nii et kui ma tunnen, et on vaja olla väheke parem, väheke õnnelikum, väheke tänulikum, väheke mängulisem, väheke rohkem, siis leian poeriiulist need kommid ja krõbistan, krõbistan kohe mõnuga. Hea, kui on õpetajaid, kelle õppetunnid/terad kannavad.
Kommentaarid