Nädalavahetusest veel: õhtuhämaruses hiilis mu juurde mõte, et peaks kõrvarõngad kõrvast ära võtma, muidu ehk lähevad katki või kaob üks neist ära, sest nad on mul ju õige õrnad. Loomulik: sest pirakamatega ma ei saakski ju magada, peaks need niiehknaa ära võtma, aga väiksematega olid olemas võimalused.
Kuid nagu ikka: mõni mõte jääb mõtteks ja silm vajus rahumeelselt kinni. Hommikul ärgates asusin oma toimetamisi toimetama ja siis poole päeva peale katsusin oma ühte ja siis teist kõrva ja tunne oli erinev - üks oli ehtes ja teine oli lihtsalt ilus. Paanika paanikaks, läksin ja tuustisin õige õrnalt oma voodit, leidsin kõrvarõnga taguse, kuid kaunis kuldne lilleõis jääbki vist kadunud asjade nimekirja... Lootust seda leida eriti pole, sest õige suur on tõenäosus, et ta kaunistab mõnd rohuliblet.
Aga minu küsimus ja mõtlemiskoht on: kas kõik juhtus seetõttu, et ma nii mõtlesin või mõtlesin ma nii seetõttu, et see kõik pidigi juhtuma...... üha vähem julgen ma prognoosida, mõelda, arvata, mõttemänge mängida ja oma uitmõtteid mitte tähele panna.
Ja ometi - teen seda ikka. :)
Et kas ma mõtlen, et ma olen näiteks ilus seetõttu, et ma olen ilus või olen ma ilus seetõttu, et ma mõtlen, et ma olen ilus. Ja kui ma seda ei mõtle, kas siis seetõttu, et ma ei ole ilus või pole ma ilus seetõttu, et ma ei mõtle, et ma olen ilus. Ja kui ma mõtlen, et ma ei ole ilus ja ma ikka olen ilus, kas ma siis ei olegi ilus või kui ma mõtlen, et ma olen ilus, ehkki ma seda ei ole, siis kas ma ikka olen? Näritud või närimata kont?
Kuid nagu ikka: mõni mõte jääb mõtteks ja silm vajus rahumeelselt kinni. Hommikul ärgates asusin oma toimetamisi toimetama ja siis poole päeva peale katsusin oma ühte ja siis teist kõrva ja tunne oli erinev - üks oli ehtes ja teine oli lihtsalt ilus. Paanika paanikaks, läksin ja tuustisin õige õrnalt oma voodit, leidsin kõrvarõnga taguse, kuid kaunis kuldne lilleõis jääbki vist kadunud asjade nimekirja... Lootust seda leida eriti pole, sest õige suur on tõenäosus, et ta kaunistab mõnd rohuliblet.
Aga minu küsimus ja mõtlemiskoht on: kas kõik juhtus seetõttu, et ma nii mõtlesin või mõtlesin ma nii seetõttu, et see kõik pidigi juhtuma...... üha vähem julgen ma prognoosida, mõelda, arvata, mõttemänge mängida ja oma uitmõtteid mitte tähele panna.
Ja ometi - teen seda ikka. :)
Et kas ma mõtlen, et ma olen näiteks ilus seetõttu, et ma olen ilus või olen ma ilus seetõttu, et ma mõtlen, et ma olen ilus. Ja kui ma seda ei mõtle, kas siis seetõttu, et ma ei ole ilus või pole ma ilus seetõttu, et ma ei mõtle, et ma olen ilus. Ja kui ma mõtlen, et ma ei ole ilus ja ma ikka olen ilus, kas ma siis ei olegi ilus või kui ma mõtlen, et ma olen ilus, ehkki ma seda ei ole, siis kas ma ikka olen? Näritud või närimata kont?
Kommentaarid