A(s)jast

:) päris naljakas on tabada, et olen vaid ja tervelt ühe kuuga mööda pannud - kirjutasin udupeene teksti, mille esimene sõna oli juba puhas vale... pärast umbes kümnendat korda lugemist sain aru, et meil oli siis juba aprill, mitte enam märts.

Täna käisin kioskist endale võidupiletit ostamas ning taas tänaval kõndides hakkas minuga vestlema üks meesinimene. Hoolitsetud ja puhas, aga friigimagnet hakkas plinkima. Külvas mind üle heade soovidega töös ja eraelus, päikesevõtus ja südameasjus ning lõpuks küsis, et saan ma ehk teda aidata. Mina mõtlesin samal ajal, et taevas anna kannatlikku meelt, et ta võiks ometi asja kallale asuda ning lõpuks kui ma olin küsinud: "Kuidas saan ma aidata?", külvas ta mu taaskord üle soovidega ning lõpuks lausus, et ehk leidub mu rahakotis 50 senti, mida temale anda, et ta saaks poest süüa osta, sest on juhtinud sedamoodi, et pensipäev on alles viiendal ja temal enam raha pole. Ma oleks võinud ju edasi kõndida ja mitte välja teha, kuid olles just hetk tagasi euro eest võidupileti ostnud, mõtlesin, et oleks väär kulutada raha musta auku ja mitte aidata seda, kes on esitanud abipalve (eks minu piletiost oli ka abipalve rahakunnile ;)). Nii ma siis otsisin välja selle, mis sobis anda ning unistasin ise pool päeva ajakirjas nähtud kookidest ja teistest maiustest ning koju tulles sõin lääguse ja haigusepisikute peletuseks sibulasalatit.

Kommentaarid

J ütles …
Elu kõigi oma juhtumistega - võta üks ja viska teist. Sa oled hää (selle sõna kirjutas siia iTouch) inimene!
viive ütles …
novot, novot, novot - tehnikasajand, aga palgapäevani ikka välja ei vea - nii palju oidu ei anna ükski tehnika, et mõtleks välja, kuidas võimatu võimalikkus reaalsuseks muuta ;)