ikka ise ei tea

Ma olen püüdnud juba pool aastat lahendada seda mitme muutujaga võrrandit, mis realiseerub minu elu koordinaatteljestikul, kuid ikka veel ei ole veendumust ja selgust. On vaid mõned hetked, mil taipan, et nii ei saa, nii ei tohi, aga selle taipamisega pole midagi peale hakata - see pole lahendus. Ja on olnud sadu kui, siis variante, aga ma tean, et need on vaid variandid, mõtteulmad, mis polegi määratud tõeks saama ja on mõeldud vaid seetõttu, et neid on võimalik mõelda. Ja ma ei usu, et töö-, elu- või mõni muu kohavahetus aitaks mul paremini iseendas selgusele tulla. Seda küll, et oleks mõni mõte vähem, mõnest ärritajast prii ja teatav vaatenurga muutus aitaks iseend selgemini näha, kuid iseendast ma lahti ikka ju öelda ei saa. Ja ma ei tahagi seda. Kuid praegu on mu pea võõrastest mõtetest paks ja silmad võõrastest vaadetest väsinud. Ja mulle on vaja teadmist, et võin käsi taskus minema minna või silmad-kõrvad sulgeda ja mõnel hommikul mitte olemas olla. Või on see hedonismipõlvkonna laste viga, et ei suudeta vastutust kanda... Samas, ainus, mis ma endale ette heita saan, on, et olen võtnud ohvri rolli ja end meelevaldselt kammitsenud, mingeid võimalusi elimineerinud - keegi pole minult seda oodanud, keegi pole minult midagi palunud, aga ma pole osanud näha võimalusi. Ei oska praegugi. Ja "nii ma lihtsalt istun ja ootan ja aru ei saa"... On hulk aastaid möödas sellest tundest, et kes ma olen ja miks ma olen ja saaks ma kuidagi teisiti olla ja olen ma oma otsustega rahul - kas see siis olengi mina... leppides ja mitte enam igatsedes ega rõõmustades, vaid olles koos rabalaugaste ja soomülgastega, mida ei jaksa enam omaks pidada ning mis mõnelgi korral nõuavad väljapääsu ja tihedamini teevad end märgatavaks.


"Pole vahet, kas argipäev kehtestab ennast puuduse või külluse abil. Tulemus on ikka üks: inimese hirm tuleviku ja elunatukese pärast." (V. Luik, H. Rosma "Ma olen raamat" 2010:12)