ta-ll

Siis, kui ... suutsin ma mõelda, et keegi mind ju ära süüa ei saa ja kui ma midagi ebaseaduslikku ja hävitavat korda ei saada, ongi elu elus ja lilleline ja need mõned pilved, mis taevas ringi sõidavad, pakuvad kaitsvat varju... kõik on selleks, et rõõmu tunda, õppida ja areneda - olla rohkem, olla parem.
Nüüd on nii, et täiesti mõttetu pisidetail, mis peaks olema minu ja ainult minu asi, kuvandatakse mulle tagasi kui tõeline minupoolne arusaamatus ning pärast suhtlussituatsiooni jääb kumisema mõte, et üleüldse olen ma loll.
On see siis minu asi (loe: viga, süü), et me asjadest erinevalt aru saame ja asjadele erinevaid tähendusvälju lisame - rikkalik maailm, milles elab vähemasti kaks lolli, mitte nii, et üks on paduloll ja teine kristalselge tõde.'

Minu asi on see täpselt nii palju ja sellest hetkest, et ta segab minu enesest arusaama ja juba ma ju mõtlengi, et ma olen loll. Pealegi sellest, et ma asjadest peaaegu diametraalselt teistmoodi aru saan, olen ma ammu aru saanud... kuid see ei tähenda ju, et ühes otsas oleks tarkus ning teises lollus.

Ja siis haakub mu enesetundega, mu enesepeegeldusega mõte, et kuidas väljakujunemata inimhinged end seesuguses suhtlussituatsioonis tunnevad... kas mu paisu tagant vallandumise teooria on ka sealses situatsioonis rakendatav ning aitab selgitada minu enda portsu.

Nüüd võin väita, et need mõtted ajavad mu lolliks, mitte, et minu lollus oleks eeldus. Võib küll olla, et ma olen loll, aga see on tingitud sellest, et ma vaid lollustega pean tegelema.

Teaduslikult on tõestatud, et naishinged suudavad meeshingedest enam positiivseid ja motiveerivaid mõtteid mõelda, vaadelda erinevaid situatsioone kui arenguvõimalusi ning leida üles see positiivne, mis on toetav ja annab jõudu.

Pool tundi häiritust,
situatsiooni tõlgendamine
enesele sobivalt,
sildid külge,
kastid kinni
ning
algab jällegi uus päev.

Ja ei mingit romantikat.
:)