Näed siis - mõni mõte jääbki painama... voodiski mõtlesin ja mõtlesin, et asi ei ole mitte halvas valikus, mis igalt poolt vastu vilgub, vaid tehtud on põhimõtteline viga. Kui lihtsalt järjepidevalt on halb ja ärritab ja paneb õlgu kehitama, tuleb otsida sügavamaid põhjuseid. Ehk ei saagi mulle minu loomu, oskuste, võimete, prioriteetide, väärtushinnangute ja mille kõige muu põhjal antud valik üleüldse sobidagi. Sest päriselt ju ka, ma ei ole kõige halvem suhtleja ja paduloll, aga minu nõrkus ja samas ka tugevus on, et tajun inimesi, olukordi ning küsimata ja ennast väljendamata reageerin olukorrale, proovides end antud võrrandisse sobitada. Kaunis ja idealistlik teooria ütleb, et pole vaja sobituda, muuda võrrandit iseenese muutumatusega, aga minu igapäevane kaigas kodaras ei luba mul tunda end kindla, väärtusliku ja õigena. Aga kui seesugust tunnet ei ole, kas on siis võimalik elada - mis on elamise kvaliteet - pidev enese eitamine ja seesmised vastuolud... ei, aitäh.
Ja see ju tegelikult pole uus mõte, et tuleb hetkeks peeglisse vaadata ja oma eksimust, mis sest et meeldib, tunnistada... alati ei piisa heast tahtest ja usust.
Ma veel tahan ja usun... parematel päevadel ja ilusamatel hetkedel. Aga ma enam ei viitsi end tõestada ja sobituda - vegeteerin ja vaatan, et päevatee jõuaks rõõmsalt õhtusse ja muu tilu-lilu seal juures... pole oluline. Kes tahab - see teeb, ma ei taha - ma ei tee.
Ja see ju tegelikult pole uus mõte, et tuleb hetkeks peeglisse vaadata ja oma eksimust, mis sest et meeldib, tunnistada... alati ei piisa heast tahtest ja usust.
Ma veel tahan ja usun... parematel päevadel ja ilusamatel hetkedel. Aga ma enam ei viitsi end tõestada ja sobituda - vegeteerin ja vaatan, et päevatee jõuaks rõõmsalt õhtusse ja muu tilu-lilu seal juures... pole oluline. Kes tahab - see teeb, ma ei taha - ma ei tee.
Kommentaarid