11.06

Tõesti-tõesti, üksteist päeva puhkust ja üksteist tundi und tundub loomulikuna - aina magaks ja magaks. Magangi, päevalgi. Summa summaarumis on unetunde rohkemgi.
Mul on üks sõbranna, kes augustikuu poole pealt hakkas end ja oma organismi harjutama koolirptmiga - pani äratuskella hommikuks ning sättis õhtuseid olenguid. Ma imetlesin seda. Mul endal on ikka ühest äärmusest teise ning rütmist ei maksa unistadagi. Ehkki, maikuus seadsin oma toimetused nii, et südaööks oleks horisontaalis.


Ja mõelda vaid, mina, kes ma olen korduvalt meenutanud ja vahest ilkunudgi fraasi kallal "Tüdrukud, ärge jätke ütlemata!", siis võib aimata kuivõrd puudutab lugu, mis on kokku võetud niimoodi: "NII SAIGI valmis ehitatud oma riik - Eesti Ütlematajätmiste Vabariik.". Sest: "Ütlematajätmised kuhjusid, said üksteisest tuge ja aina kasvasid ning paisusid, haarates endasse minu perekonna, minu linna, minu maa ja lõpuks minu riigi, sellesama riiigi, milles ma praegu elan."
Ja kui ma vahepeal juba jõudsin mõelda, et kus on lugu, kuidas need killud omavahel kimpu köidetud saavad, siis - voillaa, NII SAIDKI.

Kommentaarid

J ütles …
Minagi olen Eesti Ütlematajätmise Vabariigi täieõiguslik kodanik. Ja mis kõige "toredam", olen hakanud arvama, et peaksin üldse suu kinni panema ja mitte midagi ütlema.
viive ütles …
No jaa, sõnadega on see häda küll, et neist kiputakse teisiti aru saama ja tõlgendama, aga sama tehaske ka vaikusega - tabaks ära need hetked, mil on targem suu kinni hoida ja oleks siis õigel hetkel õiged sõnad suul.


Eks ikka ole igas päevas neid hetki, mil suukinnihoidmine oleks targema mulje jätnud ja endal oleks ka ehk parem, aga: mis siis ikka.