Oi, sõbrad - pöidlahoidmine on lubatud, sest ma ei saanud taas mitte vaiki olla. Vanad ja head tuttavad mõtted - ikka kirjutame ju vaid oma lugu :)

Mingitel hetkedel kahtlesin oma keelevõimekuses ka, ehk tungiv vajadus on teha tööd keele ja grammatikaga, muidu ongi nii nagu lasteaias - mina tulen eile meile, põttta-põtta-põrra-põrra.

Maal olles taipasin, et aina kaugenen oma tormakast ideaalist, et minu elu on raamatute lugemine ja kirjutamine - minu arvates terve aasta pole ma juba korralikult lugenud, on olnud selliseid toredaid hetki, aga ikka on mõtted mõne mure või kurjaga hõivatud ja kirjutamine tundus ka vahepeal mõttetu rapsimisena, milleks ei jagunud hetki. Küllap ta mul ühest öörmusest teise käib, nagu ka kõik muu, mis on mulle omane. :)