Ehkki ma olen korduvalt väitnud, et ma olen loll, siis nii loll ma nüüd ka ei ole - otsigu teist lolli.
Ja kui olengi, siis... mis siis, ikka ei ole.
Ning kui kell 11 päeval vajab päev õigekstimmimist, siis ju ka pole kõik päris ok... või mis?
Aga joonde ta sai ja nii ta jäägu - toreda ja emotsionaalse ülereageerimise ja peaga vastu ust tagumise asemel tuleb malbe lambapäisus ja sinisilmne usk, et kõik on ok. (mõttes olen ma peegli ees juba silmade volksutamist harjutamas) ;)
Käisin täna pügalas ja vahetult enne seda, kui käärid oleks saanud nurka visata, lausuti mulle: "Sul on siin nii toredasti pruuni, loomulikku tooni, siis viskab vahele roosakat ja mingi nurga all on halli läiget ka." Sääne lugu ka.
Ja siis veel: ma olen juba mõnda aega silma peal hoidnud, täna üle vaadates ei suutnud mina oma silmi uskuda - lännu. Lihtsalt ei ole enam olemas. Kuidas on nii võimalik??? Just sel hetkel, kui ma olin nii kindel. Ütlesin juba, et ei ole, justkui pole olemas olnudki, aga ometi ju oli. Ja see visioon oli nii armsaks mulle saamas.
Ning otse loomulikult on olemas üks teine süsteem/arvutiprogramm, mis on targem ja järjepidevam kui ma. Siinkohal: ma (juba) enam ei viitsi.
Nüüdseks liigub kell juba 11 peale õhtul ja ... hirmus pikk on see päevake olnud. Ja, ahjaa, programm oligi järjepidavam, aga vastupidises suunas. Põhimõtteliselt olen ma tagasi alguses, aga usku on lihtsalt vähem, väga palju vähem. Aga ma loodan ja palun, et usk tuleks tagasi. Mis muud saan ma teha? Usuga koos ka teadminie, kindlus, tasakaalukus ja rõõm, väike ja lihtne rõõm.
Ja kui olengi, siis... mis siis, ikka ei ole.
Ning kui kell 11 päeval vajab päev õigekstimmimist, siis ju ka pole kõik päris ok... või mis?
Aga joonde ta sai ja nii ta jäägu - toreda ja emotsionaalse ülereageerimise ja peaga vastu ust tagumise asemel tuleb malbe lambapäisus ja sinisilmne usk, et kõik on ok. (mõttes olen ma peegli ees juba silmade volksutamist harjutamas) ;)
Käisin täna pügalas ja vahetult enne seda, kui käärid oleks saanud nurka visata, lausuti mulle: "Sul on siin nii toredasti pruuni, loomulikku tooni, siis viskab vahele roosakat ja mingi nurga all on halli läiget ka." Sääne lugu ka.
Ja siis veel: ma olen juba mõnda aega silma peal hoidnud, täna üle vaadates ei suutnud mina oma silmi uskuda - lännu. Lihtsalt ei ole enam olemas. Kuidas on nii võimalik??? Just sel hetkel, kui ma olin nii kindel. Ütlesin juba, et ei ole, justkui pole olemas olnudki, aga ometi ju oli. Ja see visioon oli nii armsaks mulle saamas.
Ning otse loomulikult on olemas üks teine süsteem/arvutiprogramm, mis on targem ja järjepidevam kui ma. Siinkohal: ma (juba) enam ei viitsi.
Nüüdseks liigub kell juba 11 peale õhtul ja ... hirmus pikk on see päevake olnud. Ja, ahjaa, programm oligi järjepidavam, aga vastupidises suunas. Põhimõtteliselt olen ma tagasi alguses, aga usku on lihtsalt vähem, väga palju vähem. Aga ma loodan ja palun, et usk tuleks tagasi. Mis muud saan ma teha? Usuga koos ka teadminie, kindlus, tasakaalukus ja rõõm, väike ja lihtne rõõm.
Kommentaarid
Ja eks ikka ole see alaline tarkus: loll on loll olla, aga veelgi lollim on lolliks jääda.
Olen mõtetes Sinuga, küllap kõik saab.
Mul oli lihtsalt nii kahju, sest ma nii tahtsin ja ootasin ja - ei midä. Täna enam ei taha, siis ehk saab asja ka ;)