Mulle tundub, et minuga viidi eile läbi sotsiaalne eksperiment, mille tulemiks oli: noor, roheline, naiivne, tümminud, ja üldse liiga hea. Ma pole kunagi seadnud headusele määra: natuke, väheke, palju, liiga, liiga palju jne - kuidas on see üldse võimalik, mida tähendab "olla liiga hea", ma ei tea.
Olles eilsest liigutatud ja raputatud, vahtides ööd ja hommiku algust, tegelesin ma samuti sotsiaalse eksperimendi ettevalmistamisega. Ma arvan jätkuvalt, et ma tegin head tööd ja kui vana asi töötab, siis tasubki seda kasutuses hoida. Täna, tutvustades oma ilmaimet, tehes seda nii nagu ikka tehakse (mulle) ning läbiviimisega peegeldades suhtluskaaslast ja taotluslikult segades rolle, jõudsin ma selleni, et minu ilmaimele heideti vaid pilk, lausudes mokaotsast "me oleme seda varem ka teinud". Ja nii ongi, me oleme seda varem ka teinud, me lonkame oma jalga ja nii jääbki. "Minul on vaja teha, minul on vaja minna, mina tegin, lõikasin välja, otsisin välja, panen seinale, panen igale poole, teen, mis tahan ja olen ainult ise " Ja minu küsimuse peake, kas sul sinnapoole asja ka on, vastati, tegelikult ei ole, aga mille kuradi pärast sa siis sinna ronid, mida sa raiskad oma ressurssi - mõtle natuke ja leia teisi lahendusi. Aga ei saa, sest jutt on ees ja kõik peab olema nii nagu on ja nii on nagu on alati olnud ja alati on olnud nii nagu mina olen tahtnud ja nii olen mina tahtnud, sest nii on alati olnud, nii on mulle mugav ja käepärane, sest nii olen ma tahtnud. Nõiaring.
Eeloleva olukorra põhjal ma ei usu oma liialt hea olemisse. Ja kui mul on ükskõik, siis ongi mul ükskõik, aga ükskõiksus on kõike muud kui liigne headus.
Olles eilsest liigutatud ja raputatud, vahtides ööd ja hommiku algust, tegelesin ma samuti sotsiaalse eksperimendi ettevalmistamisega. Ma arvan jätkuvalt, et ma tegin head tööd ja kui vana asi töötab, siis tasubki seda kasutuses hoida. Täna, tutvustades oma ilmaimet, tehes seda nii nagu ikka tehakse (mulle) ning läbiviimisega peegeldades suhtluskaaslast ja taotluslikult segades rolle, jõudsin ma selleni, et minu ilmaimele heideti vaid pilk, lausudes mokaotsast "me oleme seda varem ka teinud". Ja nii ongi, me oleme seda varem ka teinud, me lonkame oma jalga ja nii jääbki. "Minul on vaja teha, minul on vaja minna, mina tegin, lõikasin välja, otsisin välja, panen seinale, panen igale poole, teen, mis tahan ja olen ainult ise " Ja minu küsimuse peake, kas sul sinnapoole asja ka on, vastati, tegelikult ei ole, aga mille kuradi pärast sa siis sinna ronid, mida sa raiskad oma ressurssi - mõtle natuke ja leia teisi lahendusi. Aga ei saa, sest jutt on ees ja kõik peab olema nii nagu on ja nii on nagu on alati olnud ja alati on olnud nii nagu mina olen tahtnud ja nii olen mina tahtnud, sest nii on alati olnud, nii on mulle mugav ja käepärane, sest nii olen ma tahtnud. Nõiaring.
Eeloleva olukorra põhjal ma ei usu oma liialt hea olemisse. Ja kui mul on ükskõik, siis ongi mul ükskõik, aga ükskõiksus on kõike muud kui liigne headus.
Kommentaarid
Ja tõesti tulebki siis leppida sellega, et iseenese headuses kahtlema hakkad. Kus siis on need head inimesed, need, kellel headust jagub?
Ja jätkuvalt kumab sealt minu jaoks läbi minuga mittearvestamine, minu olemasolu mitteaktsepteerimine. Ma ei saa sellest üle ja ma ei oska seda muuta/ parandada ka. Lihtsalt kurb on. Sest kõik võiks ju olla väga hästi, aga on halb.