mine metsa!

Ma ikka tõesti ei saa asjadest aru... ma püüan paljutki mõista, kuid kusagilt jookseb ka minu mõistmise/taluvuse piir ja siis on kohtumõistmine järgmine samm. Selle juurde, et inimesed on erinevad ja suhtluses on alati kaks või ka enamat aktiivset ja passiivset osanikku, jään ma ikka. Kuid igas konkreetses juhus on oma aga-d. Ma ei eita oma süüd, sest tõesti-tõesti, olen ma teinud "martlaari", ehk (nagu ma nägin või kuulsin rahvusringhäälingust) heideti ka temale ette liigseid lubadusi. Ja nüüd ma saan oma veast aru, küll. Kuid kui mulle väidetakse, et usaldus on null, siis miks võin ma praktikat teisiti tõlgendada. Ma loodan, mõlema poole huvides, et ehk oli see vaja lihtsalt välja öelda ja suudame edasi kulgeda õrnas miinuses, kuid ... Kuid kui päris aus olla, siis mind ei kurvasta see teadmine, sest see välistab võimaluse, et "headus looks kurjust". Konkreetses situatsioonis kuulasin ma ära ja püüdsin seletada, kuid nähes, et ei kuulata, siis loobusin, manades näole kurva-mõistva ilme, kinnitades seda sõnadega, et "püüame ikka hakkama saada" ja väike-kurjam minus plaksutas käsi, et "ongi metsas see, mis metsa poole kiivas oli - tehtud!" Ma ei tea, kas see lugu on selleks korraks juba lõppenud või saab mustema järje, kuid...

(siinkohal jääb mõte katki, et kui palju oleks ma nõus end ohverdama ja kas ning milleks ma valmis oleks või olema peaks - tegelikult ei tahaks üldse enam kompromisse teha, trambiks jalgu ja kui vaja, korjaks end kokku ja astuks eemale - nelja tuule suunas. Mul on hea meel, et mul on nüüd mu kool, mis lubab olla eemal. Ja siis on puhtad päevad, kus saab lugeda ja vajadusel mitte olemas olla)