Hea õpetaja kuu

Õpetajate päeva puhul kirjutasin ja ehk kusagil tuli see ka veenvalt ettekandele :)

Viivi Luik on kirjutanud: „Haridus ongi vististi aru saamise ja vahet tegemise oskus. Pidev teelolemine iseenese mõistmise ja teiste elusolendite poole, huvi elu vastu, oma peaga mõtlemine ja oma südametunnistuse järgi otsustamine.“

Kool on kui ühiskonna väiksem vend – vähendatud mudel, kus on lubatud proovida, katsetada, eksida ja siis uuesti proovida ja uuesti eksida. Ikka selleks, et saaks päriselt aru ja oskaks näha ning vahet teha sellel, mis on näiv ning sellel, mis on päris, päriselt.

Koolis võime me küsida, võime avastada, võime mõelda ja otsuseid teha ning oma valikuid põhjendada. Ja kui juhtubki, et esialgu ei näe päris täpselt, ei saa aru, ei mõista käitumise ja otsuse tagamaid, siis siin on inimesed, kellelt saab küsida, kellel on enam kogemusi ja teadmisi, kes on juba need nn ämbrid ja apsakad selja taha jätnud, milles meie, noored, alles kolistame ning millega piike murrame.

Tänu sellele, et koolis saavad kokku noorte ja laste julgus, uljus, tahe ja mõnikord ka jonn ning õpetaja kogenud pilk ning mõistev, toetav ja huvi tundev loomus, on meil siinsamas võimalus kogeda ja õppida niimoodi, et siit edasi minnes mõistame paremini ennast ja ka oma kaaslast. Ning suudamegi üheskoos toimida niimoodi , et oleks hea ja aus – saaks olla päriselt ise.

Vaat siis. Eks aeg annab arutust ja aru. ;)