Eile, lastes pilgul käia naabertoa raamaturiiulil, jäi silma ja sii juba ka näppude vahele Andrus Kasemaa kogu "Poeedirahu". Kui pilgus ja näpus, siis, et oli aega ja võimalust võtsin kätte ja nautisin neid justkui logelemise, olemise, heinaspikutamise ja pilvevaatlemise tulemit. Nautisin korra ja siis korra veel. Ilus, puhas, aus, vahetu ja armas (selle sõna kõige lihtsamas ja puhtamas tähenduses) oli see hetk.
Ja ehkki ma tegin nägusid, siis oli see rohkem niisama - pettemanöövriks ja vigurdamiseks, kui võtsin ta kätte, sest egas nimi ju tühi ja tundmatu ei olnud. Ikkagi ühtepidi koolivend ja teist pidi kursakaaslane ja siis veel oleme korduvalt ja korduvalt rongis kokku saanud (mina olen alati ennem peal olnud ja tema oma kaaslasega on alati veel peale jäänud). Ja siis, ja siis olen ma ju kiiganud ka siia, külla, mis on täis leski, mahajäetud maju ja rebaseid. Ja siis ma, just õige äsja, lugesin Värskest Rõhust Brita Meltsi märkmeid Ott Kiluski loomingu kohta, kus oli samuti Andrus Kasemaa loominguga puutepunktid leitud (võib-olla pole puutepunkt just päris täpne väljend, kuid vastuoksused või ääristused oleks oma tähenduse mõttes vastupidised, seetõttu jäin puutepunkti juurde).
Poeedirahus oli palju olemise ja meeleolu, ka laadi kirjeldusi, mis on puudutavad ja omased. Mitte lihtsalt, et laisklemine ja logelemine, pilvede vahtimine ja rohul pikutamine, vaid ikka kuhugile kulgemine selles näivas mittemilleski - kadudagi "kuhugi endarahusse ära", jõuda iseendasse. Mis on niivõrd palju kättesaamatum ja sügavam, et näibki tühisusena. Ja tõesti, selleks, et mõista, peab seda väärtustama, kogema, samas suunas liikuma.
"Aga siiski, õhtul oli ni hea ja rahulik vaba uni
justkui oleks midagi head teinud"
Ja ehkki ma tegin nägusid, siis oli see rohkem niisama - pettemanöövriks ja vigurdamiseks, kui võtsin ta kätte, sest egas nimi ju tühi ja tundmatu ei olnud. Ikkagi ühtepidi koolivend ja teist pidi kursakaaslane ja siis veel oleme korduvalt ja korduvalt rongis kokku saanud (mina olen alati ennem peal olnud ja tema oma kaaslasega on alati veel peale jäänud). Ja siis, ja siis olen ma ju kiiganud ka siia, külla, mis on täis leski, mahajäetud maju ja rebaseid. Ja siis ma, just õige äsja, lugesin Värskest Rõhust Brita Meltsi märkmeid Ott Kiluski loomingu kohta, kus oli samuti Andrus Kasemaa loominguga puutepunktid leitud (võib-olla pole puutepunkt just päris täpne väljend, kuid vastuoksused või ääristused oleks oma tähenduse mõttes vastupidised, seetõttu jäin puutepunkti juurde).
Poeedirahus oli palju olemise ja meeleolu, ka laadi kirjeldusi, mis on puudutavad ja omased. Mitte lihtsalt, et laisklemine ja logelemine, pilvede vahtimine ja rohul pikutamine, vaid ikka kuhugile kulgemine selles näivas mittemilleski - kadudagi "kuhugi endarahusse ära", jõuda iseendasse. Mis on niivõrd palju kättesaamatum ja sügavam, et näibki tühisusena. Ja tõesti, selleks, et mõista, peab seda väärtustama, kogema, samas suunas liikuma.
"Aga siiski, õhtul oli ni hea ja rahulik vaba uni
justkui oleks midagi head teinud"
Lõpetuseks minu elise päeva lemmik, mis ehk võtabki kenasti kokku eelnevate kuude ja päevade soiu ja suinamise, natuke (enese)irooniliselt nagu ikka.
Laisa hinge laul
Laulda vaid ihkan ja armastada
Lapsest peale lammas
Kõik läheb meelest,
kõik läheb meelest
Ja see ongi nii hea,
sest ma ei ole soustikauss,
yeah
Ei mu hing pea meeles paha
ega olegi selleks loodud,
et pidada pikka viha,
mis väsitab ära kõik päevad
Ei vihka ma kedagi iial,
sest mu hing on
vihapidamiseks liiga laisaks loodud
Mis ongi kõige parem vist,
kui oled nõnda lammas
Laulda vaid ihkan ja armastada
Lapsest peale lammas
Kõik läheb meelest,
kõik läheb meelest
Ja see ongi nii hea,
sest ma ei ole soustikauss,
yeah
Ei mu hing pea meeles paha
ega olegi selleks loodud,
et pidada pikka viha,
mis väsitab ära kõik päevad
Ei vihka ma kedagi iial,
sest mu hing on
vihapidamiseks liiga laisaks loodud
Mis ongi kõige parem vist,
kui oled nõnda lammas
Kommentaarid