Lavastaja: Oleg Titov
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Osades: Carita Vaikjärv ja Tarvo Vridolin
Tantsijad: Evelyn Uisk, Kalmer Liimets (TÜ VKA tantsukunsti üliõpilased)
Oleg Titov on Ugala väikese saali lavale seadnud Peter Quilteri “armastusest pakatava komöödia” “Duetid”. Seesugune žanrimääratlus ja –valik on alati väga riskantne, mitte ainult seetõttu, et head ja maitsekat nalja on väga raske teha, kuivõrd, et inimeste tõlgedused ja hetke kaasakõlamine on alati etteaimamatu ning määrava tähtsusega.
Saali sisenedes annab lavakujundus aimu glamuurist, mis on paigutatud lava ääristama (nii külgedelt kui ka tagaseinas) ja lihtsusest, mis on toodud lava keskele ja ette. Jaanus Laagriküll kunstnikuna on toonud ja loonud lavale kokku nii lavataguse, lava ja kahe ruumi vahel paikneva piiri, ehk siis publik on palutud lava taha ja talle on pakutud võimalust näha, mis toimub näitlejaga siis, kui teda laval ei ole. Inspitsent, grimmeerija, lavatööline, valgustajad, kaks tantsijat ja kaks näitlejat. Ja neli pilti armastusest.
Keskealise mehe korteri elutuba – diivan, laud ja kaunid vaated, seinal pilt korteriomanikust kauni merevaatega. Tähelepanelikud silmad märkavad, et pildilt on välja lõigatud kaaslane. Korteris elab Jonathan, kes ootab kokkusaamist Wendyga - ajalehekuulutuse kaudu leitud kaaslasega. Nende vahel on väikesed hädavaled ning informeerivasse testi sisse kirjutatud liialdused ning ärajätmised – selgub, et tegu on tõelise salakeelega (pimekohtingu õhtusöögiroad ei ole vaid road, millega maitsemeeli ergitada, tegu on konkreetsete sõnumitega – mida tellida, et pääseda ebameeldivustest ning millal ollakse valmis magustoitu ja kohvi tellima. Kui kokkusaamise esimesed minutid olidki humoorikalt nurgelised ja kohmetud, siis mida aeg edasi, seda paremini kõlasid kokku tegelaste repliigid, vimkad, naljad. Näitlejate mäng oli haarav ja üllatav – suurepärane sissejuhatus teatriõhtusse.
Kui esimene paar liigub õhtustama, luuakse ruum Barrie ja Janeti jaoks. Äärelinna pelgusest ja kohemetusest jõuame suurlinna kõrgjoonesse, mille aknaid illustreerib linnaskelett, interjöör on minimalistlik, modernne ja asine – nii nagu on ka Barri ja Janeti suhe.Koos on mees, kelle päevad on täis kohtumisi, glamuuri, mida organiseerib ja suunab Janeti 24-7 pühendumus, kus kuudest on saanud aastad. Ning sõprus, milles on pühendumust, hoolt ja lihtsust ühest küljest raamistab, teisalt täidab mõlema tegelase elu. Tegu on suhtega, mida pole kunagi tunnistatud, mis ei saakski olemas olla, kuid toimib ikkagi samadel printsiipidel kui neil paaridel, kes peavad leidma aega, et lõppeks leppida lahkumineku ja kaotusega.
Shelley ja Bobby on lahutatud ja olles hotellitoas, püüdes Hispaaniasse puhkusereisile sõites ja kokteilidesse ja ajalehte uppudes otsi kokku tõmmata (sest piletid olid juba välja ostetud). Ning üht-teist, millest kumbki tahtis kinni hoida, et kaaslast enda juurde jätta, vajas veel jagamist ja selgeks rääkimist. Saab üldse olla liiga palju alkoholi või liiga vähe kirjandust, kui hing on valu täis ja loobumine puudutab, ehk võtab kaasa tükikesi ka enda hingest? Ja kuhu tundesõnad aja jooksul kaovad? Saab selles süüdistada vaid baarist kostvat tantsumuusikat ning vestlust oma sisenemisega katkestavat kelnerit?
Ning võib naerualuseks seada Angela püüdu leida kaaslane, kellega olla koos nii heas kui halvas, õnnes ja kurbuses. Kas tegu või tegematajätmine, loobumine kui tegu – kumba neist peaks väikese kõõrdpilguga vaatama, kui üldse peaks? Ons siis Toby meelehärmist tingitud iroonia põhjendatum kui Angela usk ja lootus, saades ise ka aru, et olukord näib narr ning suur pole võimalus, et see narrus jääks viimaseks omalaadsete seas. Ja mida arvavad kõik sõbrad-tuttavad-linnarahvas? Millal saab isiklikust avalik?
Ehkki armastus on inimese sisemine tunne, annavad teod talle ilme. Ons siin taga siis oskus ja pädevus, suutmatus ja pelg, hetke nautimine või enesepiin, mis liigutab ja puudutab, kuid kõrvaltvaataja tõlgendab lähtuvalt enda kogemusest, väärtustest, maailmapilgust. Võib võtta naeruks või hukkamõistuks, mõistulooks või kaasatundeks, kuid seda täpselt hetkeni, mil enda hing, süda ja tunne on turvaliselt puutumatu. Mis puudutab, paneb vaikselt vaatlema, püüdu näha vajadusi ja põhjuseid, kust on loodud seesugune kord ja kulg ning hinnangud kortsuvad pihus – need on kasutud.
Kiitus tantsijatele!
Kiitus lavastajale!
Kiitus näitlejatele!
Kiitus kunstnikule!
Kiitus neile, kes olid abiks!
Ja ma tean, et ma enam ei suutnud olla, sest kaua ma ikka enese üle irvitan, kui muid väljapääse ei näe – sellest ka mu vajadus ühtlasema ja veidike kiirema tempo järele.
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Osades: Carita Vaikjärv ja Tarvo Vridolin
Tantsijad: Evelyn Uisk, Kalmer Liimets (TÜ VKA tantsukunsti üliõpilased)
Oleg Titov on Ugala väikese saali lavale seadnud Peter Quilteri “armastusest pakatava komöödia” “Duetid”. Seesugune žanrimääratlus ja –valik on alati väga riskantne, mitte ainult seetõttu, et head ja maitsekat nalja on väga raske teha, kuivõrd, et inimeste tõlgedused ja hetke kaasakõlamine on alati etteaimamatu ning määrava tähtsusega.
Saali sisenedes annab lavakujundus aimu glamuurist, mis on paigutatud lava ääristama (nii külgedelt kui ka tagaseinas) ja lihtsusest, mis on toodud lava keskele ja ette. Jaanus Laagriküll kunstnikuna on toonud ja loonud lavale kokku nii lavataguse, lava ja kahe ruumi vahel paikneva piiri, ehk siis publik on palutud lava taha ja talle on pakutud võimalust näha, mis toimub näitlejaga siis, kui teda laval ei ole. Inspitsent, grimmeerija, lavatööline, valgustajad, kaks tantsijat ja kaks näitlejat. Ja neli pilti armastusest.
Keskealise mehe korteri elutuba – diivan, laud ja kaunid vaated, seinal pilt korteriomanikust kauni merevaatega. Tähelepanelikud silmad märkavad, et pildilt on välja lõigatud kaaslane. Korteris elab Jonathan, kes ootab kokkusaamist Wendyga - ajalehekuulutuse kaudu leitud kaaslasega. Nende vahel on väikesed hädavaled ning informeerivasse testi sisse kirjutatud liialdused ning ärajätmised – selgub, et tegu on tõelise salakeelega (pimekohtingu õhtusöögiroad ei ole vaid road, millega maitsemeeli ergitada, tegu on konkreetsete sõnumitega – mida tellida, et pääseda ebameeldivustest ning millal ollakse valmis magustoitu ja kohvi tellima. Kui kokkusaamise esimesed minutid olidki humoorikalt nurgelised ja kohmetud, siis mida aeg edasi, seda paremini kõlasid kokku tegelaste repliigid, vimkad, naljad. Näitlejate mäng oli haarav ja üllatav – suurepärane sissejuhatus teatriõhtusse.
Kui esimene paar liigub õhtustama, luuakse ruum Barrie ja Janeti jaoks. Äärelinna pelgusest ja kohemetusest jõuame suurlinna kõrgjoonesse, mille aknaid illustreerib linnaskelett, interjöör on minimalistlik, modernne ja asine – nii nagu on ka Barri ja Janeti suhe.Koos on mees, kelle päevad on täis kohtumisi, glamuuri, mida organiseerib ja suunab Janeti 24-7 pühendumus, kus kuudest on saanud aastad. Ning sõprus, milles on pühendumust, hoolt ja lihtsust ühest küljest raamistab, teisalt täidab mõlema tegelase elu. Tegu on suhtega, mida pole kunagi tunnistatud, mis ei saakski olemas olla, kuid toimib ikkagi samadel printsiipidel kui neil paaridel, kes peavad leidma aega, et lõppeks leppida lahkumineku ja kaotusega.
Shelley ja Bobby on lahutatud ja olles hotellitoas, püüdes Hispaaniasse puhkusereisile sõites ja kokteilidesse ja ajalehte uppudes otsi kokku tõmmata (sest piletid olid juba välja ostetud). Ning üht-teist, millest kumbki tahtis kinni hoida, et kaaslast enda juurde jätta, vajas veel jagamist ja selgeks rääkimist. Saab üldse olla liiga palju alkoholi või liiga vähe kirjandust, kui hing on valu täis ja loobumine puudutab, ehk võtab kaasa tükikesi ka enda hingest? Ja kuhu tundesõnad aja jooksul kaovad? Saab selles süüdistada vaid baarist kostvat tantsumuusikat ning vestlust oma sisenemisega katkestavat kelnerit?
Ning võib naerualuseks seada Angela püüdu leida kaaslane, kellega olla koos nii heas kui halvas, õnnes ja kurbuses. Kas tegu või tegematajätmine, loobumine kui tegu – kumba neist peaks väikese kõõrdpilguga vaatama, kui üldse peaks? Ons siis Toby meelehärmist tingitud iroonia põhjendatum kui Angela usk ja lootus, saades ise ka aru, et olukord näib narr ning suur pole võimalus, et see narrus jääks viimaseks omalaadsete seas. Ja mida arvavad kõik sõbrad-tuttavad-linnarahvas? Millal saab isiklikust avalik?
Ehkki armastus on inimese sisemine tunne, annavad teod talle ilme. Ons siin taga siis oskus ja pädevus, suutmatus ja pelg, hetke nautimine või enesepiin, mis liigutab ja puudutab, kuid kõrvaltvaataja tõlgendab lähtuvalt enda kogemusest, väärtustest, maailmapilgust. Võib võtta naeruks või hukkamõistuks, mõistulooks või kaasatundeks, kuid seda täpselt hetkeni, mil enda hing, süda ja tunne on turvaliselt puutumatu. Mis puudutab, paneb vaikselt vaatlema, püüdu näha vajadusi ja põhjuseid, kust on loodud seesugune kord ja kulg ning hinnangud kortsuvad pihus – need on kasutud.
Kiitus tantsijatele!
Kiitus lavastajale!
Kiitus näitlejatele!
Kiitus kunstnikule!
Kiitus neile, kes olid abiks!
Ja ma tean, et ma enam ei suutnud olla, sest kaua ma ikka enese üle irvitan, kui muid väljapääse ei näe – sellest ka mu vajadus ühtlasema ja veidike kiirema tempo järele.
Kommentaarid
Kui alguses oli kõik puudu, siis kuidas nüüd saab kõik üle olla?
:)