... diktsiooniharjutus tuleb Artur Alliksaarelt, kogust "luule" (1976). Ilus, mis muud.
Kirekartulid on kooritud.
Lõbuleem lõdiseb tugeval tungtulel.
Naudingunuudlid vajavad veel kerget kupatamist.
Ahistusaurus.
Kibestuskuumuses.
Kahetsuskastrulis, mille põhja jääb alati veidike veetluse vett.
Kuhugile ei pääse ma su pigistuse pigist.
Tean seda juba tuhat aastat ja ei püüagi püünisetustuda.
Isegi seekord, kui ma nii väga tahtsin olla pisikene läbipaistev suletud silmadega säga, kellesse loendamatud lapulised lasevad märki, kordagi külge saamata,
tõstsid sa mu paari pilguga katusele nagu kassi ja naersid veel nurisevalt ja nõdlikult pealegi.
Praegugi veel puruneb naeru purikaid mu vurrudes.
Kusagil haihtuvate haigekskallistuste kaugeimas nurgas on kindlasti veel piisake palvepalderjani.
Sa valad selle lahkelt lagedale.
Ma lakun ja lakuna ja hakkan lahti saama tõrksast tujutuhmusest.
Sa naerad ja naerad ja kaasa võttes ülejäänud nalja nagu reisimoona, lahkud, vahtides julgesti jalgade ette.
Ma tantsin kuulekat tuuletantsu
ja taibukat taimetantsu
ja tembutava täringu tantsu
ja targakstukslevat trummitaotantsu.
Maailm on täis mu endaennete juuspeeni narmasjuuri. Mul ei ole valikut: ma pean hõljuma läbi ämblikuhaarmetena hargnevate unenägude räga, mille hulgas on üks jubedam kui kaks.
See on mu õnn, sest muidu sa muudaksid mu jälle hülgeks,kelle korduvalt rakendasid kajade kajaki ette, et teda hüljata kujutult keerleval külmal kaldal, kus öö ja ärkamine on vaibunud võrdvõimatuse vüikaks varjuks ja kus kaljukindlalt kasvab neetud nurjumiste nurgeline nõrgepuu.
Kõik jääb lõputult lõhestatuks.
Kõik jääb tervena poolikuks.
Kõik jääb ladusalt lünklikuks.
Kõik jääb korrapäraselt katkendlikuks.
Ei tea, mis küll siis veel võisk juhtuda selles rombrütmide ja ruutpuuduste rajuraksumises, kui ei oleks tõotusi tuiskavate silmade süvamerd meie mõimete ja võimaluste vahel...
Kirekartulid on kooritud.
Lõbuleem lõdiseb tugeval tungtulel.
Naudingunuudlid vajavad veel kerget kupatamist.
Ahistusaurus.
Kibestuskuumuses.
Kahetsuskastrulis, mille põhja jääb alati veidike veetluse vett.
Kuhugile ei pääse ma su pigistuse pigist.
Tean seda juba tuhat aastat ja ei püüagi püünisetustuda.
Isegi seekord, kui ma nii väga tahtsin olla pisikene läbipaistev suletud silmadega säga, kellesse loendamatud lapulised lasevad märki, kordagi külge saamata,
tõstsid sa mu paari pilguga katusele nagu kassi ja naersid veel nurisevalt ja nõdlikult pealegi.
Praegugi veel puruneb naeru purikaid mu vurrudes.
Kusagil haihtuvate haigekskallistuste kaugeimas nurgas on kindlasti veel piisake palvepalderjani.
Sa valad selle lahkelt lagedale.
Ma lakun ja lakuna ja hakkan lahti saama tõrksast tujutuhmusest.
Sa naerad ja naerad ja kaasa võttes ülejäänud nalja nagu reisimoona, lahkud, vahtides julgesti jalgade ette.
Ma tantsin kuulekat tuuletantsu
ja taibukat taimetantsu
ja tembutava täringu tantsu
ja targakstukslevat trummitaotantsu.
Maailm on täis mu endaennete juuspeeni narmasjuuri. Mul ei ole valikut: ma pean hõljuma läbi ämblikuhaarmetena hargnevate unenägude räga, mille hulgas on üks jubedam kui kaks.
See on mu õnn, sest muidu sa muudaksid mu jälle hülgeks,kelle korduvalt rakendasid kajade kajaki ette, et teda hüljata kujutult keerleval külmal kaldal, kus öö ja ärkamine on vaibunud võrdvõimatuse vüikaks varjuks ja kus kaljukindlalt kasvab neetud nurjumiste nurgeline nõrgepuu.
Kõik jääb lõputult lõhestatuks.
Kõik jääb tervena poolikuks.
Kõik jääb ladusalt lünklikuks.
Kõik jääb korrapäraselt katkendlikuks.
Ei tea, mis küll siis veel võisk juhtuda selles rombrütmide ja ruutpuuduste rajuraksumises, kui ei oleks tõotusi tuiskavate silmade süvamerd meie mõimete ja võimaluste vahel...
Kommentaarid