"Hurraa!"

Põhjusmõtteliselt on nüüd küll säärane hetk, mil kirjade kirjutamisest ja kirjadele vastamisest ja kirjade saatmisest on "do jedosda" või miskit muud samaväärset. Eile õhtul oli mu lohutuseks, et hommik on õhtust targem ning nagu selgus, siis oligi, kuid kaks korda ühte ja samasse jõkke ei astu - vaatame, mis homne homme toob.
Ja ma ei tea, ons tegu hea või pahaga, kuid mina olen täna naerusoonel istunud - küllap on see väsimusest ja lootusest ja õrnast bo... ismist, kuid.... kolmkümmend kolm analüüsi kahe nädalaga - "Hurraa! Meiega võidavad kõik" - see on ikka alatu. Ja ilmselge ülekohus ja ebaõiglus ja kõik muud patud kokku. "Nii on, nii on!" Kuid mis siis ikka - saab ikka, ei ole probleemi.
(ja huvitav miks küll oli nii, et selle hurraa!-sirutuse ma üksinda läbi pidin viima - meeskonna toetav vaim on ümmargune null)
Siinkohal meenub, kuid ühel päeval õuest tuppa tulles rääkisime Karoliniga irooniast - s.t. mina rääkisin ja tema ei saanud aru. Ja kes siin eelnevast aru ei saanud, siis... "ai-ai-ai", kuid sorry, lemps, mis parata. :D

Olen homme parem, ausõna.