heia-heia!

Nüüd on lugu seesugune: pärast seda, kui ma olin kolm tundi teleka ees tennisele kaasa elanud, (sinna vahele jäi ka tunnike suikumist), olles pea-aegu omandanud reeglid ning kindlasti mõistnud mängu toredust, ei suutnud ma panna vastu kiusatusele ise reket kätte võtta. Ning kui tuli ettepanek, siis oli minu poolt palju argumente, miks ei saa, kuid soov ja tahe oli suurem (ei lugenud enam tegemata tööd ning närune väljanägemine, rääkimata sellest, et oli esimese korra ärevus) - reket ja pall kotti, olematud spordiriided selga ning väljakule.
Kui siiani olin kartnud, et ei jaksa palli üle võrgu lüüa, siis hoopis keerulisemaks ülesandeks osutus pall väljaku piiridesse jätta - siit võib igaüks aimata, missuguse jooksutrenni sai teiselpool võrku olija. Kuid mäng on mängimist väärt, on vaid mõned puuduvad lülid (õnneks ei ole selles nimekirjas tahet), kuid tänasel tähtsal päeval igati asjakohane tegevus.