Täna olen ma oma mõtetega eelmise aasta augustis - peaaegu tegutsemas. Ja peaaegu uskumas. Või siis vähemasti uskumas, et valikute/võimaluste/mõtete välistamine on osake otsustamisprotsessist ja aitab asjadega edasi minna.

Aga siia (eilse-tänase) vahele on jäänud palju vaikust, valulikku vaikimist, murdumisi, otsade heitmist - mida on kurb kõrvalt vaadata, sest põhimõtteliselt on see kõik kord juba olnud, kuid...

Mu raamaturiiulit kaunistab Maria Lee luulekogu Stereomeetria, mille põhiteemad tonaalsus, inimese põhitooni taju, harmoonia vajadus - inimesest, nagu ikka - on lahti harutatud ja tervikuks kootud talle omaste pikkade, kuid kiirete lausetega võis siis vastupidi: aeglaselt, mõtlikult. Mõlemal juhul sõnu valides, et mõte saaks täpne. Kogu kontekstis on mind kummitama jäänud ja küllap siis ka puudutas 27. leheküljel kirjutatu (see lihtsalt haakub minu ümber toimuvaga, ma võikisn anda sellele tekstile erinevaid tämbreid ja ikka usuks):

Maailma jagu tühjust

Annaksin kõik,
et taas usaldada,
aga usaldus ongi kõik.

Kui kaotasin usu kodusse,
oli armastus.
kui kaotasin usu armastusse,
jäid sõbrad.
Kui kaotasin usu sõprusse,
ei jäänud midagi -

ainult küsimus:
kas mul veel olin ma ise,
kui ma kõik kaotada võisin?